Olen nädala elanud nagu vatis. Röömustanud ja kurvastanud. Ühesõnaga lubanud endale emotsioone raadiost muusikat kuulates, telekast filmi vaadates ja lehest uudist lugedes. Eelkõige aga sporti vaadates. Viimaselt korvpallikohtumiselt koju tulles olid ikka pisarad silmas.
Ühel päeval ma ütlesin, et kolm kossutrenni nädalas on liig ... ega must elukutselist ei saa. Aga ju nii peabki olema, sest mind kutsuti järjekordsele kohtumisele ühe "uue" võistkonna koosseisus. Loodan, et olen seekord enesekindlam :) Seega on kolm trenni piisav.
See nädalavahetus sõna otseses möttes magasin. Tahan erksamaks saada ja tulevasteks sündmusteks ette valmistuda. Ikka tegelikult jooksin ka. Ja disci harjutasin. Aga ülejäänud aja magasin. Isegi ei unistanud mitte. Veits lugesin.
Jonas Jonasson "Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga" - ei olnud nii üllatav, kui esimene sama autori raamat. Teisest küljest jälle tundus terviklikum ja vähem hüplikum. Kõige kodusemad olid kuninga kirjeldused. Tema dialoogid olid kuidagi kivirähulikud. Kohe tugevalt tekkis selline paralleel.
"Teise maailmasõja ajal tekkis "Marssali naps": üks osa viina, üks osa akvaviiti, sorts džinni ja kaks sortsu vermutit."
No comments:
Post a Comment