Ühel päeval ütlesin kõvasti välja, et pole ammu midagi ajalooga seotut lugenud. Vist hakkas piinlik, sest raamatukogusse minnes hakkas kohe silma Theo Sommeri "1945. Ühe aasta elulugu". Tõlge oli tip-top ja oligi kena meelde tuletada erinevaid asjakesi sellest perioodist. Natuke häiris see sõjasüü veeretamine ja kes kellest siis nüüd rohkem kannatas. Aga mis teha, see Teine maailmasõda kord juba on selline. Nüüd võin jälle oma teise armastuse manu minna ja ilukirjandusele pühenduda. Või reisikirjandusele. Või spordile.
"Ebainimlikkus pole rahvuse tunnus, loomastumine on ideoloogilise sõgeduse, rassiuhkuse või religioosse fanatismi tagajärg."
"Võitja on see, kes saadab lahingusse viimase pataljoni."
"Kõige pimedam hetk on alati enne päikesetõusu."
"Kui küla põleb, jookseb igaüks oma maja poole."
"Nagu elektripliidi plaat: kohe, kui vool katkeb, see jahtub."
"Sõda oli sundinud liitlasi kokku hoidma, rahu ajas nad laiali."
W. Churchill: "Mr. Attlee is a very modest man, and he has plenty to be modest about."
"Aatomiajastu tähtsaim põhiprintsiip: ennast kindlalt tunda tohid ainult siis, kui oled vastase saanud pantvangi võtta."
Ühel päeval, kui tundsin rahutust hinges ja sügelust tallas, läksin Viljandisse järvejooksule. Esimest korda elus jooksin seal. Kunagi mõtlesin, et proovin elu jooksul ikka igas Eesti linnas silgata, seega selles kontekstis panin märgi jälle maha. Võrreldes eelmise nädalavahetusega oli enesetunne rohkem sportimise sarnane, aga veel on tee minna, et saavutada oma parim vorm. Päev oli vahva. Nägin tuttavaid ja kaks isegi kisendasid raja ääres mu nime. See äratas mind mu jooksumõtetest ja pani rohkem ümbrust kaema ja inimestele lehvitama. Jõudsin ju nädal varem järeldusele, et naeratav inimene on parem inimene. Kusjuures selle ümber järve padistamisega kadus see järv ikka paar korda mu vaateulatuselt. Usaldasin kaasjooksjaid ja ikka jõudsin lõppu.
Istun oma dilemma otsas ja kaalun võimalusi, kas osalen nädalavahetusel korvpallivõistlustel või säästan enda enesehinnangut võimaliku purunemise eest. Teisest küljest olen mina ju see, kes alati räägib, et kes ei proovigi peale visata, see viskab vähem kui see, kes pooled oma visetest mööda viskab. Kas jään oma enda filosoofia ja teooria ohvriks?
Kas kõike peab elu jooksul proovima? Ma räägin seaduslikest asjadest.
No comments:
Post a Comment