Kunagi üks naisterahvas rääkis oma presidendi kohta ülevoolavaid sõnu ja siis üks meesterahvas lisas sinna portsu juurde. Oli tore lugu. Täpselt samuti tunnen ennast praegu. Palju positiivseid omadussõnu ja siis veel natuke. Lugu ise hakkab kaugelt ja töenäoliselt lõppeb veel kaugemalt (et tuleb teine ja kolmas ja neljas .... osa), kuid refrääniks on see, et mulle meeldivad inimesed ja uued situatsioonid. Ihu läheb kohe imelikuks, kui selle peale mötlen. Kujutada ette õhtut seltskonnas, kus on täpselt kaheksa tuttavat nägu ja paarsada vöörast. Tegelikult saaks sellest emotsioonist rääkida ainult konkreetselt.
Ühesõnaga korvpallivõistlused esimest korda uues naiskonnas. Mängud olid pingelised ja pabistasin selliselt, et kõrvus kohises. Samas sain palju mängida ja võiks öelda, et viimaseks kohtumiseks arvasin, et enesekindlus on töusnud, kuid vöta näpust. Siis sai see hoobi ootamatust kohast. Nimelt uue mängijana mu kaaslased proovisid mind innustada ja õpetada. Hüüdes mu nime pidevalt. (Aa, pean veel rääkima, et enne mänge küsisin, et kas võin kanda oma kossupükse, kuna need on laiemad ja mugavamad. Vastuseks sain, et siis tömban endale liigset tähelepanu. Ole teistega ühesugune ja keegi ei märka sind. Tundus loogiline, kuigi püksid olid ebamugavad). Tagasi jõudes viimase mängu juurde, kus juba julgemalt ja otsustavamalt tegutsesin, hüüti mulle pingilt: "Tubli, ..." ja nii korduvalt, kuni ühel hetkel kui mötted olukorrast välja sain, siis panin tähele, et sellised hüüded tulid meesterahvaste häälega ja igalt poolt. Ma siis viskasin minutisel vaheajal nalja, et mul ju on samad püksid kui teil, aga ikka hüütakse minu nime. See oli viimane sulatusahi ja olin meeskonda omaks vöetud. Naer liidab.
Õhtul juba tundsin ennast lahedalt oma uute tuttavate seas. Väike drink ja mitmed lood. Ja siis seltskondlik osa, kus esialgu tundisn ennast ebamugavalt ja pögenesin telefoni (see on mul miski uus komme). Ühel hetkel see krabati mu käest ja tekkis vestlus, kus eelkõige vabandati, et mu olukord selles viimases mängus ebamugavaks tehti, aga kõigile tundus, et oleks tore sama hüüda, mis mu mängukaaslased. Ütleme nii, et saadi andeks, sest kõigist paarisajast inimesest ma olin juba päeval seda meesterahvast märganud ja ta oli mulle meelde jäänud. Elu on imelik, mu ei mäleta tavaliselt must mööduvaid inimesi. Ja edasi oli juba puhas fannnn. Kunagi oli mul pluuse, kus oli kirjas, et laif is fann (täpselt nii).
Kojusõidul peeti mulle maailma iroonilisem loeng. Tegelikult oli lihtsalt olukord irooniline. Räägiti, et minu vanuses peaks naisterahavas juba lapse peale mötlema. Ammu juba. Iroonia? Sellest, et sama naisterahvas rääkis mulle (tervele mu klassile) umbes 16 aastat tagasi, kuidas hoiduda rasestumisest (ja suguhaigustest). Mulle meeldis see iseseisev, konkreetne ja sportlik "tädi" juba siis.
Aga mis kõige põhilisem. Ma kuulsin inimeste isiklikke lugusid, mis panid mind tundma ennast normaalsena. Teistel ka adrenaliinivajadus, ka teinud veidraid asju ... mõni ikka nii naljakas ... , aga kuna pole minu lugu, siis ei kirjuta ... Aga itsitan. Appi kui vabastav see teadmine on.
Eriti tore, mis mulle öeldi, et ma pole eriti jutukas :) :) Mul on huvitav "silmavaade" :) :)
No comments:
Post a Comment