Suvi. Aeg lendab. Asjad juhtuvad. Inimesed kohtuvad. Olen proovinud vötta maksimaalselt aega enda jaoks. Kui tahan, siis teen ja kui ei taha, siis ei tee. Proovin puhkust anda oma tahtejõu lihasele. Kindlasti on vääratamisi, aga see olen kõigest mina.
Käisin tarkade linnas. Tegin teistsuguseid tegevusi, kui tavaliselt, kuid ikkagi oli tore. Nii mõnus oli olla, et tahtsin hüüda faustilikult. Sama nädala jooksul nägin mitut inimest üle aastate. Meenusid kõik need asjad, miks nad mulle kunagi meeldisid. Midagi pole muutunud. Ja imelikul kombel olen ainuke vananeja mina. Teistel ei avastanud grammigi midagi uut (noh, selles möttes, et vanadust).
Käisin saarel. Mitte kõige suuremal. Sellel teisel. Lihtsalt olime nagu keskklassi keskealised. Töö ja ujumine, vein ning väike vaikne ja rahulik muusika. "Ja vaikne muusika mängib." Jah ... ka möned taaskohtumised, mis ei olnud nii südamilikud. Pigem asised. Ootuste vastataslt palju linde ja loomi. Kitsed, nugis, kährik, kormoraanid, tundmatud linnud ja "emukari" (viimast märkas ameeriklane).
Ees on ootamas veel toredaid kohtumisi ja koosviibimisi. Loodan, et ka üllatusi.
"Iha kui niisugune, mis paneb sind tagasi tõmbuma ja ootama, ootama liiga kaua, riskima peaaegu kõigega, vaid selleks, et näha, mis juhtub."
"Ma ei pea teadma, mida ma tahan, et teada, mida ma ei taha!"
"Nagu tavaliselt, tehti elus väikese tulemuse nimel suurt kära."
"Armastusega röövitakse inimeselt midagi - oma salajane tasakaalunärv, aususe väike kuiv tuum."
Alice Munro "Kerjustüdruk"
No comments:
Post a Comment