Ma ei kannata inimesi, kes oskavad kõike (ja seda valjuhäälselt kuulutavad), kes annavad oma väärtusest ja oskusest igal sammul märku ja tõmbavad teiste enesehinnangut sõnadega alla (mõnikord tulemusteta, aga nad üritavad).
Kus siis selle piir on? Ma ei tea ... Ma lihtsalt tunnen selle ära. Ühesõnaga, kui abi palun ja keegi enesekindlalt ütleb, ma aitan, sest ma oskan. Siis ei taha teda. Tahan kedagi, kes ütleb, et ei pruugi osata, aga annan endast parima. Parim on parem ja kindlam.
Pidin selle küsimuse kallal juurdlema, sest on paar töökaaslast (mängukaaslast), kellega ma ei saa ühes paadis sõita, kuna kardan oma heaolu pärast, kuigi nad väidavad, et oskavad navigeerimisest esmaabi ja pimetrükini kõike. Vaadates neile silma, on näha, et nad ise usuvad sellesse.
Mul on keeruline ennast alla suruda. Tahaks kohe sarkasmiga peale lennata. Tahaks küsida, et kas nad ei usu, et "koledad/ rumalad/ lihttöölised" elavad täisväärtuslikku elu. Ja ainus, kellele sa pead midagi tõestama, EI OLE teine inimene. Kõike ja palju muudki tahaks öelda. Öelus?
Sellist tõket ei ületa alkotööstuse abil. Üldse olen kogenud oma elus paari lugu, kus inimene esialgu on kuidagi keeruline omaks võtta, aga aeg on erinevad situatsioonid kätte mänginud. Mõnel puhul on aidanud aeg muukida lahti veidra huumorisoone ja teisel puhul on aeg andnud võimaluse koos olemiseks. Samas pole üksi lugu alanud sellega, et tegemist oleks olnud "kõigeoskajatega" (ja sellest tekkinud sündroomiga, mis mul avaldub). Seda tõket ma ei suuda ületada.
Meenub üks viie aasta tagune lugu, kus meesterahvas, kes õpetas mulle mängu, mis mind hetkel ikka väga vihale ajab ja ebakindlaks teeb. Too mees tegi mulle pidavalt "tüngasid", unustas autasustamata või kutsus mu asemel kellegi teise. Veel oli kummalisi näiteid diskrimineerimisest. Porisesin mõnikord terve autotee selle üle (oi, seda ma oskan). Nüüd aga mäletan neid lugusid (ega ma unusta), aga selle mehe nägemine toob mulle alati naeratuse suule. Tahaks ikka mõne heatahtliku nalja visata. Naudin ta seltskonda ja olen avastanud, et mis iganes kunagi oli, ka tema istub koos olles sööma meie lauda. Olen tema poja ande fänn ja loodan, et ühel päeval tõmbab kõik kotti.
Aga ikkagi, kust tulevad inimesed, kelle kõrval Erki Nool on tagasihoidlikkuse kehastus. Või?
Või ikkagi olen ma nii kade? Ma ei tea, aga see häirib mind. Muidugi, ma ju ei oska midagi :)
Ühel päeval olin koos oma väikeste sõpradega, kes on suureks kasvanud. Toredad inimesed on välja kukkunud :) Mul oli nii hea meel nendega aega veeta. Rääkida lumelaudadest, vihmast, sukeldumisest ...
Maja remont võiks valmis saada.
No comments:
Post a Comment