Nonii. Kolm pidavat olema kohtu seadus. Või siis pelgalt statistika. Sõitsime rattaga. Nagu teised tavalised inimesed ilusa ilmaga. Üheksa kilomeetrit kodust eemal lõhkes jälle majasõbra rattal tagarehv. Kolmandat korda. Esimene kord olime 50 kilomeetrit kodust ja teisel korral 3 kilomeetrit. Täna oli keskmine õnn.
Jalutasime kodu poole. Äkki märkasime metsa ääres kraavi, kus oli võimas tamm. Ühel pool suur kõrge vesi ja teisel pool väike nireke. Kuna jalutamine koos rattaga oli suht nüri, siis läksime kraavi kaema. Võtsin veest esimese oksakese ja viskasin kaldale. Võtsin järgmise juba hoogsamalt. Viiendat, kuuendat oksa haarates lendas juba muda igas ilma kaares. Üks tükike langes põsele, teine pükstele ja nii see otsus sündis. Pastlad jalast, silm särama, põlvist saati mutta ja võitlus kopratammiga algas. See oli päeva parim osa. Tund aega jalgupidi kevadises vees ja kätpidi oksi kahlates. Tamm lõhutud ja vesi hakkas voolama ühtlaselt. Nüüd on sealt põhjavesi päästetud. Küsimus, kas vesi oli külm, oli liiast. Tegevus oli nii soojendav (igas mõttes). Miks ma kasvasin täiskasvanuks?
Ehk siis vana sõbra Kurt Vonneguti juurde: "Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma ei saa muuta, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust nende vahel alati vahet teha."
Tralfamoorlased võiksid mu ka ajas rändama viia, et saaksin lahedate hetkede juurde tagasi hüpata.
No comments:
Post a Comment