Raud

Sain vastused arsti käest. Mul suur rauapuudus. Mõnes mõttes kergendav teadmine. Ma pole äbarikumaks jäänud, pole üle öö vananenud. Lihtsalt need mehikesed, kes aitavad jooksmise ja muu füüsilise ajal hapnikku vedida, olid jalga lasknud. Salaja töölt minema põrutanud. Huvitav, kas palgasüsteem on kehva või puudus piisav motivatsioon? Igatahes hakkan uusi kasvatama. Erinevaid tablette närima ja võtsin jälle kavasse kõrvenõgesetömmise. Ei mäleta, et eelmine kord sellest lugu oleks paranenud ... aga hullemaks ka ei läinud. Peedisalat ja maasikad on aktiivselt menüüs. Loodan saada asjaga kiiremini ühele poole kui arsti panustatud kuus kuud.

Kuna intensiivne trenn on kuu aega välistatud, siis olen nädala jooksul kaks korda teatris käinud. Midagi peab ju vaba ajaga peale hakkama. Draamateatris käisime "Hävituse inglit" vaatamas ja Linnateatris "Lantimiskunstnikud".
Esimese etenduse puuduseks oli liiga pikk keerutamine ühe teema ümber ja teisel jäi sisu nagu puudu. Üldiselt olid mõlemad meeldivad tükid toredate näitlejatega. Draamaka omas oli eluline element üle völli keeratud,  kuid kogu oma absurdsuses siiski mõtlema panev ja naerma ajav. Linnateatri etendus ajas naerma, kuid mõtlema ei pannud. Puhas meelelahutus. Eriti meeldis mulle tegelane Nohik, kelle maneerid meenutavad mulle ühet mu sugulast, keda väga austan. Lugu, oma esimesest sekskogemusest, oleks võinud vabalt tulla mu sugulase suust. Mitte, et tal oleks selline elu, vaid sedasi ta oma elust räägiks.

Ma tunnen puudust mõnuga jooksmisest. Ma ei uskunud, et mina kirjutan kunagi selliseid sõnu. Aga selline kõrvakohina ja silmavirvendusega ponnistus võtab igasuguse isu.

Raud
Oh, raud
Tule tagasi mu manu!