Mul on suur uni. Maailma suurimast hobusestki suurem. Olin sunnitud täna kaks tundi autoroolis olema. Selleks jõin portsu energiajooki, võtsin peale hääletaja, et ta lobiseks minuga (tegelikult 30 minutit täisvaikust) ja hiljem kuulasin raadiost teadussaadet, kus sundisin ennast kaasa mõtlema kosmoloogia valdkonnas. Igatahes jõudsin koju enne vihma. Isegi enne tähesadu.
Mis siis väsitab?
Ma ei tea, sest tegelikult puhkan. Mõni päev füüsilisest tööst ja teisel päeval emotsionaalsetest mõttetegudest. Mulle meeldivad päris mõned inimesed. Selleks, et oma poolehoidu väljendada, olen suhelnud. See küll ei väsita, pigem ikka kosutab. ... Olen ka oma aega veetnud vabatahtlikuna. Väga tugevdav tegevus. Hariv. ... Esimest korda ujumas käinud. Päris ujumas. Karastav. ... Paar päeva tagasi olin kinos üle paari aasta. Film oli nii nii emotsionaalne, et sellest üle saamiseks kulub natuke maailmas mulle antud ajast. ... Kuid see ei väsita mind. Ravib? ...
Just möödus sisutihe nädalavahetus, kus ühtegi tegevust ei teinud kaks korda (kui nüüd just söömine ja see teine asi välja arvata). Tartus tutvunud erinevata kujudega, näinud meest, kes oligi orkester, saanud nii positiivseid uudiseid, et maailm tundub grammi võrra õiglasem koht. Aaa ... Autoga mööda kruusateed sõitmine väsitas mind küll. Samas tegevuse hetkel hoidis ikka ekstra kikkis.
Jalka MM ka ei lähe peris nii nagu ma unistasin.
Ja nüüd ma sööks seda torti, millest eile loobusin. Võtaks kohe mitu tükki.
No comments:
Post a Comment