Kui ma olin väga noor. Nii umbes 7. Maal vanavanaema juures oli üks noormees. Minust umbes viis aastat vanem. Ai, küll ta oli ilus. Pikk, sihvakas ja minu vastu väga kena. Ega ma ei tea, kas tal eriti alternatiive oli. Käis temagi vanaisa juures maal, kus järgmine naaber elas sügaval metsas, kuid tema vanus algas kindlasti numbriga seitse ja seal taga oli veel mõni arv. Seega seitsmeaastane oli kindlalt võluvam. Igatahes see noormees jooksis minuga ja mägis peitust. Andis oma väikseks jäänud kalossid mulle, millesse olin sama kiindunud kui noormehesse endasse. Tema vanaisa suri, maja müüdi. Tulid uued inimesed. Minu vanama suri. Kaugeks jäi koht ja unustusse inimesed. Möödus kõvasti üle kahekümne aasta, kui ühel töisel asjajamisel tuleb mu juurde meesterahvas, kellel üks mure lahendada, millega mina saan teda aidata. Seisame esikus ja räägime. Töised ajad saavad tehtud. Noormees ütleb, et kas sa ei tunne mind ära, olen see noormees su vanaema juurest. Mul ei lähe pilt kokku. Aju ei lase. Vastuolu on suur. Vestluskaaslane on must lühem ja ümaram, prillid peas ja ilma kalossideta. Mu lapsepõlve armastus sai sekundiga otsa. Olin natuke kurb. Aga see uus mees oli ju ka tore. Ikka olin kurb.
Arthur Japin "Suur maailm"
"Inimene on nii pikk nagu ta vari, iga kord, kui vaatad, taas veidi erinev."
"Usu mind, Lemmy, ainult üks asi on hullem kui tunda, et sind on ära kasutatud ..." --- "... see on tunda end kasutuskõlbmatuna."
"Kui su käised on liiga lühikesed, kas sa raiud siis käed otsast?"
No comments:
Post a Comment