Miks Sul on?

Mida vanemaks saan, seda tihedamini esitatakse mulle küsimust, et miks mul lapsi pole. Huvitav asjaolu on see, et enamik küsijaid on meesterahvad.
Vastuse formuleerimiseks olen hakanud demagoogitsema ja ega ma ju päris kinde pole ka küsimuse esitaja eesmärgis. Lühidalt vastan küsimusele küsimusega ja siiani on toiminud see kahel moel: a) küsija hakkab ise rääkima, b) teema ammendub. Ja mu vastuküsimus: Miks Sul on?
Üsna mitmed hakkavad oma lastest rääkima ja satuvad õhinasse ja unustavad, kust teema alguse sai. Ja teised, kes hakkavad rääkima kas enda edasi kestmisest läbi laste, Eesti ühiskonna ootusest ja maailma järjepidevusest või siis hoopis asjade loomulikust käigust. Need vastused siin võimaldavad juba poliitilistesse vestlustesse laskuda ja unustada uudishimu konkreetse fookuse.
Ühesõnaga (või siis üpris mitme sõnaga) olen samasugune kui meie üks naispresidendi kandidaat. Puudub oma isiklik seisukoht, aga vastanud nagu oleks. Kirjutan siis ka siia, et mul tegelikult pole ühtegi põhjust, miks mul lapsi pole ja pole ka ühtegi põhjust, miks ma neid peaks tahtma. Sinna taha see asi jääb. Kui pole olnud, ei oska ka puudust tunda. Pealegi nad juba sünniksid puuduses. Neil ei ole võimalust saada endale maailma parimat vanaisa.
Meil see külaelu siin ka areneb jõudaslt. Toimuvad sündmused ja pidustused. Peaks olema täielik autsaider, kui neis ei osaleks. Samas ei ole ma peris kindel, et mina kõikidel käidud üritustel just sihtgruppi kuulun. Õnneks muidugi ei ole vaevutud kuulutusele detailselt osalejakirjeldust märkima.

Homme lähen balletti vaatama. Siis muljetan jälle.