Tegelen

Jälle jõudis kätte hetk, kus tundus, et on vaja muutust. Pigem isegi suurt, aga ... Aga seisneb selles, et kui teekonda ei tea, siis ju ei tea mille vastu vahetada oma senine liikumisvahend. Muutust on vaja, hing ihkab.

Mõtlen siin asjade üle, mis teistel toimivad ja minul ei toimi. Viimases lauses polnud kübetki kadedust, vaid pigem õpihimu. Mis peaksin tegema, et ma ka ennast samas olukorras leiaks ... nu võib-olla veidi minu isikupära oleks ka juures. Olen jälginud inimesi tunde, selle eest riielda saanud, märkusi tehtud, küsimusi küsitud, aga ei jää need teiste inimeste trikid külge. Aga muutust on vaja. Tegin midagi väga pisikest, aga see hakkab silma. Miks? vastasin, et mul oli valida kas "see" või armuke. Valisin "selle". Vestluse ajal ei meenunud mulle keegi klassik Winston ja ka see kuidas mõttekäik lõppes, aga praegu siin istudes tuli see meelde. Naeran ... homeeriliselt. Olukord muidugi oli poliitilisem.

Muutusi on vaja. Tahan rutiini kõrvale teist elu. Töö on vast aastatega paika loksunud. Trenne ei jaksa nii palju kahmata, et tunneksin ennast elusana ja tegevuses. Seega, mida mulle on vaja? Muutusi minu töö ja trennide vahelises elus. Ehk siis milal?

Õnneks olen oma keha ja vaimu enamiku ajast suutnud rakendada. Sebin ringi ja korraldan asju ning torman kossutrennist kossutrenni. Tegin vahepeal ka ühe poolmaratoni, mis andis vähemalt lootuse tagasi. Kõik kaugeltki ei klappinud ja jalad olid liialt väsinud (nu kossutrennidel vahet pole sisse jäänud), aga vähemalt enamiku maast ma teadsin, miks mulle on hakanud selline omas tempos jooksmine meeldima. Seekord oli rajal üks märkimisväärne olukord, kus kilomeeter enne lõppu põlv kuidagi väga läbi vajus ja mõte läks natuke uitama valumaale, kui kuulsin väga tuttavat häält enda nime hüüdmas. See oli töepoolest nagu hommikune äratus. Leidsin silmadega hüüdjad ja kuni lõpuni ei tegelenud valutava põlvega, vaid mõtlesin, et nii vähesest piisab (või just nii paljust piisab), et see naeratus ka pingutamise hetkel näole tuleks. Põrgu - see on teised inimesed. Paradiis - see on ka teised inimesed.

Tegin endaga kokkuleppe, et ma enam ei oota midagi. Tegelen eluga selles päevas, kus ma olen. Nende inimestega, kes tahavad olla tegeletud. Veel mõtlesin, et Jürksist võiks saada hoopis president, samas statistika järgi on tal kunagi lootust.