Jah. Jälle tundub, et alles praeguses vanuses tunnetan elu. See pole mingi enda huvitavamaks tegemine ega sisukamana näitamine, aga tegevused tunduvad mõtestatumad ja tagajärjed ootuslikud. Teisest küljest lasen elul olla ja teen oma valikud pigem hiljem kui kohe. Paljus pole oluline, mis minust oodatakse, vaid tahan ennast tunda hästi (nii füüsiliselt, emotsionaalselt, vaimselt ... ja kindlasti veel kuidagi). On palju põnevusi ees ootamas ja on palju põnevusi, mis on kogu aeg käes ... ja siis möödas.
Igasuvine kohtumine vanade tuttavatega oli see aasta natuke närviline. Võib-olla ootasin midgi äkilisemat või on mu muu elu liiga särtsakas, et ootan igalt poolt elektrit. Uusi teadmisi sai, nalja sai ... lihtsalt olla sai ka. Ja ma ei võrdle seda olengut ei varasemate ega ka teistsugustega. Lihtsalt hetk ja olu oli selline. Närviline.
Enne tööd käisin veel pisikesel "laulupeol" ja kinos, et siis traditsiooniliselt sulgeda kohustustevaba elu ja sukelduda oma kutsumusse.
Avastasin, et oma mõtteid saan korrastada üksi metsas seenel käies. Lihtsalt kõndides mööda vööraid radu ja tuvastades tuttavaid seeni. Minu korilus pigem meenutab müttamist kui saagikoristust. Samas metsast väljudes nagu oleksin jälle mõned pusletükid kokku pannud. Mõned otsused teinud. Mõned eksimused andestanud. Ja mõned teed avanud. Ja ka mõned peatükid sulgenud.
Kahel korral sai ka teatrit külastatud. Esimesest etendusest jäi hõljuma masendav lugu, kus õiglus ei pääsenud võidule ja naised on ühed parajad fruktid. Teise etendusega aga oli jama enda ihuhädadega. Nimelt unustasin, et välietendus on õues ja riided võiks olla vastavad. Triiksärgiga ikka võttis mõnusa vibra sisse, aga õnneks meenus, et väikese korteri töttu hoiame palju asju autos ja nii ka köögikardinaid. Teiseks vaatuseks sai ennast Batmaniks maskeerida ja kardina üle tömmata. Mõnikord on ebatraditsioonilisus voorus. Ja etendus oli ka ...
Ja ja ja ... üks mu elu parimaid korvpallikogemusi. Liepaja linnas. Ma taasarmusin sellesse mängu. Eriti vahva oli see, et minu võistkonnas oli inimesi, keda nägin esimest korda elus, kelle oskustest ja liikumistest ei teadnud ma midagi, aga mingil hetkel on see mäng ikka tuttav. Ma olen hetkel nii korvpallis, et töölegi läheks pörgatades. Vist ikka on nii, et kui kuskil uks sulgub, siis ikka avaneb uus.
"Kuidas võib ta teada, et see on tema elu ainus tõeline armastus?" (Hemingway)
No comments:
Post a Comment