Otsus

Mõnest oma otsusest on keeruline kinni pidada. Isegi kui pikas perspektiivis otsus on kasulik ja üldse mitte põhimõtteline. Peaks olema elukvaliteeti tõstev. Räägin sellest, et olen otsustanud igas hetkes kohal olla, mitte oodata midagi, mis on hea ja tulemas. Selle elumuutuse tulemus on väsimus. Lihtsalt  olen öhtul ikka poole varem täiesti läbi (ja ma seostan seda "kohalolemisega" mitte trennidega) ja on olukordi, kus ma tavaliselt "põgenesin"  - tüütud infovaesed koosolekud, füüsilise valu hetked ja need olukorrad, kus ma päriselt olin enne sündmust kohal.

Koosolekutel oli segadus, kuulasin iga sisutühja mötteavaldust ja heietust, kuni lõpuks aju andis signaali, et kuumeneb üle. Võtsin sõna teemal, et räägiks asjast. Oli natuke piinlik hetk.

Jooksin kümme kilomeetrit, kus nautisin sügist ja mõnusat õhku, kui äkki (tegelikult mitte nii äkki, sest viimasel ajal saadab see mind) lõi talla alla selline valu, et kasvõi katkesta. Kuid siis hakkasin ikkagi mõtlema naabervabariigist, korravalvuritest, korvpallist, jaapani kirjaniku ja eesti kirjaniku seosest ning nii ma lõpuni jõudsin ja oma lubadust murdsin.

Ning viimaks ootamine ... nüüd lihtsalt loen uudiseid, enam ei plaani selleks oma aega päevas. Kokkuvõttes - ma ei anna alla. Isegi praeguse trükkimise ajaks panin raadio kinni. Ma pean mõtlema oma sõnadega.

Vahepeal nautisin kõike (absoluutselt kõike), mida Lõuna-Eesti pealinn (???) mulle pakkus - teater ja kino ja kunstisaal ja bänd ja kaks muuseumi. Ning kogu see aeg ei olnud aeg üldse oluline, ta oli lihtsalt füüsikalise suurusena olemas, aga ei dikteerinud elukäiku. Mingil hetkel mõtlesin, et selline võikski kogu elu olla. Teadmised ja visuaalne nauding ja kuulamine ning kuulmine. Ja inimesed olid kõik oma auraga, mis tegi nad ilusaks ning huvitavaks. See mull ei lõhkenud isegi bussilt maha astudes. Päris elu ei löönud piitsaga selga. Ta jättis mu rahule, kuid tuli siiski vastu.

Keha annab natuke märku, et ta ei taha taastuda, kui iga päev täisvõimsusel ennast sunnin. Täna ei dresseerinud ennast. Ainult kõndisin uduaeglaselt, et tald ikka homme tugev oleks. Aga ilma ka ei oska.

Veel tegin otsuse, et perekond on see, kelle ees ei pea teesklema, mis tähtis on. Ei lähe vanaema juubelile. Poleks ka siis läinud, kui korvpalli poleks. Midagi ikka oleks olnud.

"Mida rohkem seoseid kokku koguneb, seda sügavamaks muutub tähendus." (Haruki Murakami)