Ajutine

Kas inimestega on sama nagu koerapoegadega? Kutsuvad esile teistes sarnase emotsiooni. Kõik ju tahavad väikesi kutsusid nunnutada. Ehk siis inimestega on sama. Suheldes konkreetse eksemplariga tuntakse, et talle peaks nõua andma, mütsi korralikult pähe sättima, kingadest rääkima vms. Või on siis päriselt nii, et saadame välja mingeid alateadlikke signaale. Ole nüüd ... ka sina Brutus ... ütleks ma selle peale tavaliselt. Kui ei oleks seda statistikat, mis mul nüüd on :) Vähemalt kolmel korral copy-paste.

Mul on väga tore olla. Juhtuvad lood, mis mahuksid kirjandusklassikast sürrealismini. Kuidas ma ikka loodan, et ükskord saabub aeg ... ja ta järjest läheneb ja läheneb. Loodan, et ma ei riku seda ära. Loodan, et mul ei teki sooritusärevust ega edukusehirmu. Ja see päev läheneb. See on see lugu.
Või see teine lugu, kus ausa vestluse tagajärjel tekib tõrge ja sümpaatia, kuid kus saatusesõrm (mitte, et ma päriselt seda usuksin) teeb ise otsuse. Maailma kõige õigema. Samas teekond sinna oli palistaud ainult egoismist lähtudes mitte tõest ja õigusest.
Või siis lugu, kus mulle öeldakse kenasid asju. Kas ainult selleks, et mind nähakse ohvrina? Või siis ikkagi selleks, et kellegi õnn ja rööm kellegi teise röömsaks teeb. Naeratus ... Silmad ... Juuksed ...

Mõnikord on mul tunne, et mul on puudus reaalsuse tagasisidest. Ise panen oma tegevuse konteksti, teinekord kuulen kellegi subjektiivset analüüsi, aga ma vajan midagi üldistatumat ja maalähedasemat.  Või siis vahetut reaktsiooni ... ja natuke ajas marineerunud arvamust. Kas ma veebruaris näen asju samuti kui novembris? Ja teised?
Tänu ühele oma väga heale sõbrale olen oma mõttemalle muutnud. Olen lojaalne omadele, aga ei mõista hukka neid, kes käituvad kuidagi "valesti" minu inimestega, sest kunagi ei tea ... mitte kunagi. Ma arvan, et see on mu parim õppetund aastate jooksul. Aga selleks pidi keegi surema. Õudsed on eluõppetunnid.

"Planeet Maa ja aeg ja mõisted ja armastus ja saatus ja usk, õige ja väär - kõik on voolav ja ajutine." (Haruki Murakami)