Ühel hetkel avastasin, et saan peaaegu suurepäraselt hakkama vööraste inimeste seltskonnas. Ja põhjus väga lihtne. Esialgu ei tundund olevat ühtegi "oma" inimest. Ei kedagi, kellele toetuda ja ei kedagi, kelle eest vastutada. See viimane oli vägagi silmi avav. Keskendun ainult endale ja laias laastus tähendab, et kuulan suures osas kaasvestlejaid ja saan oma ellu lugusid, mille põhjused ja tagajärjed ei ole mitte grammi võrragi minu teha.
Ilma iroonia ja emotsioonide ning tunneteta nägi olukord välja selline, kus täiesti vööras kutsus mind jooma alkoholi piimatootega ja ma läksin. Kus järgmine inimene kutsus mind mere äärde ja ma jälle läksin. Kus ülejärgmine unustas, et seltskonnas on naisterahvas ja kaasas mind allapoole vööd naljadesse ja sellest edasine soovitas mul juua ainult tema firma toodangut. Ühel hetkel olin ümbritsetud ainult vöörastega, kes muutusid nii omaks (jagati väga isiklikke lugusid), et teisel öhtul ei tekkinud küsimustki, kuhu seltskonda ma liitun. Sellega ma ei vedanud kedagi alt, sest ma olingi oma peremees ja ei pidanud ega tahtnud kellegi heaolu eest vastutada. Aga mis juhtub? Tavaline. Äkki valisin ühe osapoole teisele (lihtsalt situatsioonist lähtuvalt) ja poole pealt tundisn, et olin juba liiga teinud, kus oli hakanud juba tekkima vastutus kellegi eest. Aga ma ei võtnud seda ja seega sain täna hommikuks kotitäie solvumist. Kuidas on nii? Mulle olid kõik uued tuttavad sümpaatsed, kuid ühel hetkel ei suuda kolmele silmapaarile otsa vaadata ja keegi hakkab ringist välja jääma. Iga valikuga ütlen millelegi ei ja kuidas on nii, et keegi saab kasvõi mikrohaiget? ... Kui see välja jätta, siis oli väga lõbus. Kuulasin teisi, viskasin nalja, ennast ei avanud, sest eelmised kõrvetised on liiga tuntavad. Ja nautisin olukorda, kus olen mina ilma "seljakotita".
Teisest küljest kogu see sehkendamine ja analüüsimine pole ju tegellikut vajalik. Need inimesed moodustavad 5-10 päeva mu aastast ja mõtetest. Kuigi mõnel on õnnestunud suurema vaoga läbi joosta ja olen omas kategoorias juba hakanud "poolsõbraks" pidama. Seekord muidugi tõmbas pidurid peale ja sõitsin vööra kampsuniga sama targalt koju tagasi. Seal ta mul on ... kapis ... luukere asemel.
Naaberriik on lahe. Ilusad liivarannad, maagiline päikseloojang ja need vapustavad inimesed. Koju sõites avastasin, et tegelikult on mul selle maaga mitmedki helged mälestused, aga nendest mõni teine kord, kui ma ei aja üle hetkeemotsioonidest.
Käisin ka ühte toredat etendust vaatamas. Tsiteerides klassikuid (keda ka vaatama lähen): "Nutta sai ja naerda sai." Ning elu teekonna üle möelda ikka. Ning kättemaksu ja inimsuhete ning ka pagulasteema üle.
Elu ei ole õiglane, kuid mina ei pea seda muutma ka ebaõiglasemaks. Loodan, et järgmine kord on nagu puhas leht.
No comments:
Post a Comment