Laev merel

"Laev on sadamas kaitstud, kuid laevu ei ehitata sadama jaoks" - Horvaatia vanasõna.

See võiks olla alapealkiri tänasele kirjutisele. Täiesti juhuslikult. Iga õiguse ja võimalusega kaasneb suures hulgas reegleid ja kohustusi. Võtame näiteks autojuhiload. Selleks, et säilitada sõiduõigust pean reegleid järgima. Samas ei ole minu jaoks probleem, ma ei defineeri seda kohustusena, vaid võimalusena ellu jääda. Aeg-ajalt loomulikult on jalg liiga raske, teen vales kohas tagasipöördeid, peatun võimatus kohas ja väljun ringilt sisemises rajas. Mõni peab mind korraks idioodiks, kuid varsti märkab uut looma liikluses ja nii ma ununen. Endal pole asi niigi kaua meeles.

Järgmisena on tarvis tööl teha ülesandeid, mis ei tee kellegi elukvaliteeti paremaks ja nende kõrval on ülesanded, mis on loogiline täita, aga see ei tee neid lihtsamaks ega vähem ajamahukaks. Kohustused mölemad.
Ja siis on sõbrad, keda aitad ja ei reeda mitte selleks, et see on eetiline ja suhte juures kohustuslik ja kasulik, vaid see lihtsalt ei tule möttessegi ja reetamata jätmine on palju lihtsam ajule, kui asuda nuga selga lööma.

Ja lõpuks on olukordi, mis tundub, et ainult piiravad ja piiravad. Ma ei taha seda kohustust. Olen endas pettunud, et mu jaoks on see kohustus, sest näen, kuidas enamik ei vaeva oma pead sellega, neile on see sama enesest möistetav, kui kaine peaga rooli istumine. Ma ei möista enam kedagi hukka, sest mõnes elu situatsioonis olen mina roolijoodik (mitte küll roolis).

Väga pikk sissejuhatus tegelikult viib mind sinna, et on asju maailmas (minu elus), mida ma ei suuda seletada. Olen õppinud oma emotsioonidega üksi hakkama saama, olen märganud, et millestki ülesaamine on kordades pikem protsess, kui olukord ise.
Imelikul kombel on ka kolmas kohtumine uue inimesega endiselt põnev ja magamatus ei suuda röövida energiabuustiga tundeid. Kolme päeva peale maganud kuus tundi, aga ammu pole sellise entugaga mööda ruumi ring jooksnud ja seletanud ja meestega kossu mängides kõikidele rünnakutele tormanud. Teisest küljest peaks ju tegelikult mind seest öönestama minu vead ja eksimused, mille tegin täiesti teadlikult. Ei saa midagi ajada alkoholi, paha tuju või segase olukorra kaela. Ma kontrollisin olukorda rohkem kui mõni teine. Aga kas siis on tegu eksimusega? Või on eksimine juhuslik? Ja siis see kohustuse jutt ...

Mul on inimeste suhtes ikka väga väljakujunenud maitse. Sarnaseid inimesi juba mu elus olevale inimestele tuleb juurde. Huvitav tähelepanek. Ja kas nad kõik meenutavad hoopis kedagi kolmandat, keda mu elus enam pole?

Võõras kampsun mu kapis võtab päris palju ruumi. Nii palju, et oma asjad peavad kokku tömbama. Ma märkan teda kogu aeg. Kaalun pessu panemist, vähemalt korra tekiks kappi ruumi. Eriti ei raatsi pesta, sest äkki läheb väikseks nagu ema pestud kindad ja kindlasti kaotab vana lõhna, et asenduda minu kapi lõhnaga. Las ta olla veel natuke seal. Ta segab ainult mind. Kas see kapsun kujuneb metafooriks?

Vahepeal suutsin ühte mustanahalist nii kaua passida, et ta hakkas arvama, et mul on temaga miski mure. Tegelikult polnud, lihtsalt mõte jäigastus. Et asja parandada, karjusin lihtsalt: "Good luck!" See on loogiline, sest tegemist oli korvpalluriga enne mängu. Piinlik.

Ja veel kärsatasin läbi oma auto esiakende elektrisüsteemi, kui hommikul ei viitsinud udu maha pühkida ja avasin aknad selleks, et paremini näha. Üles need enam ei tulnud, peksa nuppe palju tahad, seega otsustasin kangelaslikult tööle minna, juuksed tuules. Kaua ei pidanud vastu, sest käed ja nina hakkasid rämedalt külmetama ja esimest korda tekkis mul hirm haiguse ees, sest tahtsin nädalavahetusel Võrru kossu mängima minna.

Nüüd on korras. Nii akende kui ka kossuga. Teiste asjadega mitte. Vist.