Nüüd on mahti veidi ringi vaadata. Ebatavalised emotsioonid on lahtunud ja jahtunud, tööelus orienteerun tulemuslikult ja päevakavad töötavad. Nüüd siis hakkan ennast ette valmistama lillede, liblikate ja adrenaliiniga kohtumiseks. Vähemalt sellist tulevikku ma endale soovin.
Jooksuhooaja algust hakkas kohe tumestama minu rauavaegus. Kaua võib? Iga kevad sama refrään. Hakkasin mingit siirupit tarbima, pidavat kiiremini imenduma, äkki saab selle hemoglobiini see aasta kiiremini korda kui varasemalt.
Ma ei tea, kas tegin õige järelduse, aga vaadates tagasisidet mu uutest töökohtadest tundub, et ma olen valinud endale õige ameti. See on see minu elu panus. Teisest küljest aga probleemid, mis kaasnevad uutes kohtades on löönud kõikuma minu väärtushinnangulised alustalad. Ma pole kunagi arvanud, et maailm on õiglane koht, aga igaüks saab ennast õiglasemaks teha. Sest suures plaanis on ju õiglus eesmärk? Miks meile muidu lapsest saati muinasjutte räägitakse?
Selle hooaja viimane mälumäng oli lootustandev. Ja muidugi külvas seemne järgmiseks sügiseks.
Eelmisel nädalavahetusel võtsin natukeseks aja maha. Külastasin mitte just enda sugulasi, aga sugulasi ikkagi. Ilma ootuste ja lootusteta suhtlemine ja mis kõige võimsam, ma ei pea kellelegi ennast töestama ega milleski hea olema, et selles seltskonnas istuda ja lihtsalt lahata elektrilisi olmeprobleeme (mis tegelikult pole grammi vörra minu asi ... seda parem, sest ei pannud sisse ainsatki emotsiooni).
Sedasi need täiskasvanud elavad :)
"Tarkus on kõikide vooruste õpetaja ja ainus rikkus, mis ei tee tema omanikku iial õnnetuks." (Alkuin)
"Kui hoiad kinni mustrist, et kui sa ei saa mängida, siis katkestad, ei saagi sa teada, mis seisus vastane on ..." (Chris Bowers ...)
No comments:
Post a Comment