See on see hetk, kui on nii palju positiivseid emotsioone ja lõbusaid pisikesi lugusid jagada ning lähen koju ja pesumasin otsustab lõhkeda stiilse paugu ja veega. Tundub, et see ilu mu sees ka moondus millekski, mis ta varem ei olnud (pärit nagu teisest maailmast vörreldes selle lögaga vannitoa põrandal). Aga nagu keegi täna ütles Islandi jalgpallimeeskonna kohta, et lõpp oli kole kui kelder, aga kokkuvõttes tulemus fantasitiline.
Vahepeal on kuulsused käinud maal ja lasknud ennast imetleda muhedas seltskonnas ja suure naeruga. Edasi sai külastatud Rakvere teatrit, kus sai paraja elamuse. Mulle meeldis, et detailidega oli vaeva nähtud ja lugu voolas sujuvalt. Üle pika aja osutus mu veri doonorluse jaoks kõlbulikuks. Jaanipäeval sain osaleda köievedamisvõistlusel, kus meie naiskond võttis maksimumi. Ning ei loobunud ka traditsioonist, kus jooksin maastikul, roomasin mudas ja ületasin majaseinu, vedasin raskusi ja loomulikult ujusin riietega.
Värskeim lugu (enne pesumasinat) oli rahvusvaheline koolitus, kus tutvusin väga toredate inimestega, kellele tutvustasin Tallinnat ning kelle seltsis sai jalgpalli vaadatud. Tekkis raamatulik moment, kus mõtlesin, et kaunis hetk võiks kesta veel. Sõime erinevates pealinna restoranides põhiliselt Aasia toitu ja õppisime projekte kirjutama. Ühele noorele naisele Kafka riigist andsin oma käepaela, sest tegelikult oleks tahtnud talle endast rohkem anda, aga ei osanud. Nii tugevat poolehoidu tundsin /tunnen ikka veel. Ma arvan, et me kohtume veel. Vahvaid isendeid oli veelgi. :)
Ning kogu selle positiivsuse peale otsustas niigi ebastabiilne pesumasin otsad anda. Hetkel, kus on palju puhtaid emotsioone ja musti riideid.
"Ei pea võitma, et tohi lihtsalt alla anda." Rocky
No comments:
Post a Comment