Läksin mina jalutuskäigule. Üksi, et möelda möned olulised asjad enda jaoks enne lahti, kui mu käest küsima tullakse. Ja teiseks oli vaja natuke ka jahtuda, sest seal olümpial minu lemmikutel kohe üldse ei lähe ja väga raske on teleka ees istuda ja oma vererõhku kõrgeks (st normaalseks) ajada. Loo puänt on selles, et teel kohtasin palju põnevaid inimesi ja mu oma küsimused jäid kõik vastuseta. Daam, kes rääkis mulle, et kavatseb oma rõdu kinni ehitada ... meie linnas ... eestlane. Endine kolleeg, kes teeb lastele moodulpalkmaju. Käisin vaatamas ... lihtsalt suurepärased. Neiu, kes läks lapsevankri rehve õhku täis pumpama.... Ma polnud kunagi möelnud, et neid on vaja ka pumbata. ... Meesterahvas, kes tahtis rääkida, aga oli nagu kohmetunud. Andis mõtlemisainet, et miks see küll nii on. Ja nii see üks ja pool tundi läks.
Jooksin oma neljanda maratoni. Arvan, et see jääb viimaseks. Oli liialt naturalistlik oksendamise, krampide ja villidega. Isegi viis päeva hiljem ei ole traumast üle saanud. Võtan endale miski uue katsumuse, mille nimel tundub loogiline ennast lõhkuda. Üritus oli muidugi lahe. Sain 4,2 kilomeetrit joosta kirjamehega, aga siis väsisin vööras tempos jooksmisest. Vestlesin paljude uute ja vanade tuttavatega ja nii see lõputult pikk aeg kulges. Ka seal ei saanud enda mötteid möelda :)
Ühel päeval käis mul külas naabrinaine, kes avastas, et ta ei mäleta mind üldse lapsena. Siis aga jõudis loogilisele järeldusele, et ju ma ei käinud apteegis noorena.
No comments:
Post a Comment