Nagu ikka tavalisel seminaripäeval on mul kohvi ülelaks. Ja üldse mitte seoses sellega tahaksin lahti saada oma kolmest keele peal pakitsevast kõneainest. Eila tegin esimest korda mobiilset parkimist, teiste arvamusega arvestamise viimane piir sai kätte ning taas jõudsin sinna punkti, kus pean vajalikuks märkida, et rekkameest must ei saa. Pole mõtet veoautojuhi lubasid muretsema hakata.
Päälinnas on alati probleem number üks, kuhu metalne peika paigutada. Seekord olid vanad ja tuttavad pesitsusplatsid lume poolt hõivatud, tuli ebainnovaatiliselt läheneda ja teha seda, mida kõik tavalised autoomanikud. Parkida tasulisse parklasse. Lugesin infotahvlilt juhiseid ja klõpsisin telefoni nõutud autonumbri. Ja just nimelt ainult numbri, keegi ei maininud ei musta ega valgega, et numbri koosseisu kuuluvad ka tähed ja see on nii enesestmõistetav, et ainult ületöötanud filoloog nõuaks seal täpsustust ja lisaviidet. Tasusin siis teenuse eest selliselt, kuid poole päeva peal tajusin oma poolikut autonumbri sisestust. Tekkis õrn paanika, et saan ikka trahvi või veel hullem, pean autot ostima kuskilt veel kallimast tasulisest peatuspaigast. Ma ikka nagu Kaval-Ants, aga lollis olukorras. Ta täitis vanapagana käsku karva pealt ja valvas nõutult aida ust oma voodis öösel, sest keegi ei üelnud, et vaja aida sisu valvata, ikka uksest oli juttu.
Minu lemmikkell, tegelikult ainuke sammu- ja pulsimöötjaga ajamõõtja, läks rikki. Konkreetsemalt rihm ja veel konkreetsemalt pulk, mis hoiab rihma kella küljes või vastupidi. Vaja siiski ju statistikat pidada ja teada oma numbrilisi näitajaid. Ei pidanud kaalu ja rinnaümbermöötu silmas. Neid ma põhimõtteliselt ei kontrolli. Õnneks oli mul lapsepõlves hea õpetaja. Võtsin teibi ja pläkerdasin kella korda. Mitte just visuaalselt, aga tööd teeb ja käel püsib. Nüüd tuleb mängu teiste arvamus, enam ei taha kanda lühikese varukaga särki, ikka pika ja mida rohkem üle näppude ulatub, seda parem. Liiga rahvarikkase kohta minnes võtsin oma sõbra ja panin kappi. Paras Peetus, ei lausa Juudas. Imelik, miks ma ei taha avalikus kohas oma teibitud riistaga käia? Sellepärast, et ma nägin ühe inimese pilku, kes mu kunstiteost märkas. See oli nii kõnekas, et tuligi piir kätte. Ma ei suuda seda silmavaadet kirjeldadagi.
Viimase teema puhul - sõitsin hommikul Tartu autoga ja õhtul tagasi. Rohkem ei oleks viitsinud küll. Jalg oli ebameeldivalt krampis ka. Oleks siis meeldiv spasm olnud, aga kus sa sellega.
Mõni pilt ei unune ...
No comments:
Post a Comment