Kõige keerulisemad elemendid maailmas on inimsuhted. Ausõna. Olen proovinud kõiksugu nippidega harutada suhtevõrgustikke ja üritanud ennast mahutada nii mõndagi komplekti, aga tulemuseks on suurem umpa kui enne oli. Täna nautisin ennast ja oma meelest ka head seltskonda, aga kuskilt hakkas ikka kurva viiulimeloodiana inisema, et kõik ei ole nii nagu paistab. Ja lõpuks tuli kurb tõdemus, et tegelikult kumas pidevalt läbi, et elekter on õhus, aga samal ajal töötasid maandajad ehk natuke võõram rahvas. Nii kui ruum oli omade päralt, hakkas lendlema kõik see, mis lisab nüanssi päikselistesse päevadesse. Üksteisele oli vaja selgeks teha asju pisult valjema häälega ja pisut suurema emotsioonikogusega kui hea tava ette näeb. Loogikat ja argumente ka appi ei võetud, et oma seisukohti selgitada. Aga jah ...
Suure koormuse tõttu otsustasin iseendaga nõu pidades hoopis uue ülesande krabada. Vaadata, kas mu jutuvestmisoskus on veel olemas. Või olen igapäeva tööga seda lahejendanud ja lõrtsinud. Võtsin arsenali klassikalise röntgenis käigu loo ja lisasin uueks oma dialoogi politseinikuga. Töötas. Isegi liiga lihtsalt tuli. Aga eks elu oli mulle trumbid ka kätte mänginud. Lood on riiulis, mu asi on neid aeg-ajalt tolmust puhastada ja rahvale naerutada anda. Muidugi võib vähe lihvides teha muinasloo ka mu kastme ümber valamisest, aga selles loos puudub üks kolmest suurest. Pole seksi (isegi mitte vihjet sellele, pole võimu ja lõpp ongi loo lõpp).
Arvasin, et mõni asi sai mu peas selgemaks, aga tegelikult sama segane kui eileõhtune jutt, mille kirjutasin valla rahade eest joodud veinise peaga. Sinna valda ma muidugi ise ei sisesta ühtegi väärtust.
Armastan, ei armasta, armastan ...
No comments:
Post a Comment