Vähikäigul

Esimest korda üritan kirjutada bussis. Olen küll varem kirunud Eesti teede olukorda, aga elutu hiirega ekraanil täpsust saavutada osutus ikka missioon impossepuliks. Samas pime kana leiab tera ja luuavarrest tuleb pauk; kahe viimase tõttu ma õigesse kohta maandusin. Tegelikult tegi bussijuht 5-minutilise pausi. Ja ma kohe rabasin härjal sarvist. Otsisnin kohad, kuhu vajutada.

Täna kirjutan lugemise pärast. Buss hakkas jälle mööda auke kihutama. Seega andestama pean endale need tähevead. Aga asjast. Raamat oli kaunis informatiivne ja tegelikult soe sõna nagu "kaunis" kirjeldab teost ikka õige halvasti. Jätan ilma lisandita ja ütlen sain piisavalt uusi teadmisi, pluss naudingu põnevate lausete kokku veerimisest. Ilusat pole siin midagi, aga peale selle, et elu ei peagi kerge olema, tõenäoliselt ei pea ta ka ilus olema. Mis ta üldse peab?

Günter Grass "Vähikäigul" räägib ühest isata mehest, kes saab isaks. Räägib laevast (Wilhelm Gustloff), mis muutis ühe naise elu, aga ta ei taha olla ainuke ja seega on lugu laevahukust ja pääsemisest perekonnaliige. Räägib juutidest ja sakslastest (vanasti ja praegu). Räägib tõest ja hinnangute andmisest. Ja lõpuks mitte vähem tähtis, räägib interneti ajastust. Kindlasti on tahke, mida ma ei puudutanud, aga mind huvitavad pigem ajaloolised nimed: Wilhelm Gustloff, David Frankfurter, Robert Ley, S13, Aleksander Marinesko.

Häid võrdlusi ja kirjeldusi oli mitmeid. Siiski üks jäi eriliselt hinge (teadagi miks): "See lugu, õigemini see lugu, millega me tegeleme, on nagu ummistunud peldik. Me tõmbame vett ja muutkui tõmbame, sitt tuleb aga ikka üles."

Peategelase ema polnud küll ilus, aga tõmbas terve elu mehi ligi nagu oleks tal kondiliimi lõhn mann.

Nüüd elukogemuse kiirkursusele.