Jooksen mina jooksen mina kiirelt jooksulindil
äkki lööb pimedaks ja kõigun käelingil.
Selginedes tajun pimedust ja liigset võhma
kuulda on ainult lääget higilõhna.
Selline lugu juhtus minuga kolmapäevasel treeningsessioonil. Suur, torminipaisuv, tuul võttis majadelt ja tänavalaternatelt voolu. Jõusaalis kästi kõigil kiirelt pillid kotti surada ja liikuma hakata, sest monopolettevõte ei lubanud kontakte tööle panna enne järgmise päeva hommikut. Varuvalgust jätkuvat ainult poole tunni peale, seega jooksid igast saalist inimesed pisikesse garderoobi ja hakkasid hämaras isikliku hügieeniga tegelema. Tegelikult oli peris pime ja kitsas ja seetõttu pole ma nii veendunud, et kasisin oma selga ja nelja jäset. Kahtluseuss jätab isegi võimaluse, et ma polnud üksinda oma dušši all.
Kodus oli kõik korras. Kontaktid töötasid. Aga mis sellest kasu, hakkan oma treeningkavast juba nädalaga maha jääma. Saatus pühib mu unistustega ainult tagumikku, mulle tundub. Ja ma tahan tööd teha, et olla oma soovi ja spordi vääriline, aga ikka on midagi ees. See aasta on kangelane ilm. Selline lühike ja äbarik nimi nii tugevale võimule. Selles sõnas peaks vähemalt kolm erri ja 14 tähte olema. Siis oskaks teda kahtlustada.
Eila sai pingpongi mängitud. Osav ma selles vallas pole(sama refrään, mis igal pool), aga vastaste nõrkustele mängides olen saavutanud mõnegi võidu. Õnneks pole hiinlasega kokku sattunud. Eila tajusin esimest korda, et isegi tahan võita. Tädi kuidagi liialt alahindas mind. Olgem muidugi ausad, tal oli selleks tuhat ja üks põhjust ka. Ma lihtsalt kõksisin külma kõhuga ja ootasin, millal ta närv üles ütleb. Ja ütleski. Lõpetuseks viskas kinda, et järgmine aasta korduskohtumine.
Olgu, mis on ... homme lähen jooksma läbi vedela ja tahke.
No comments:
Post a Comment