Mina arvasin, et mu empaatiavõime kadus detsembri alguses. Ma tõotasin, et ei armasta enam mitte kedagi ega midagi. Lubasin, et unustan oma suure lojaalsuse oma lemmikute suhtes. Ei ela kellelegi ega millelegi kaasa selliselt, et silme eest must. Mõtlesin, et ei kujuta enam oma iidolite konkurente tatisteks kollideks.
Aga mis siis juhtus?
Sees hakkas kihvatama. Tekkisid pisarad ja vimm. Esiteks eesti jalgratturite peale mõeldes seal kurjalmaal ja teiseks ... Miskid halvad mehed tahavad röövida mult mu lapsepõlve emotsioonid. Nad mustavad mu ainust seotust suusatamisega. Nad loobivad poriga (... ei dopinguga) meest, kelle nägemine juba toob mu hinge rahu. Mees, kes leiba reklaamides ei võta mult leivaisu. Mees, keda ise paar nädalat tagasi kiitsin ühele vööramaalasele kui puhtuse ja pühaku võrdkuju. Mida te teete? Kes te need kurjad olete?
Mille pealt on vaja valgus eemale tõmmata? Mis peab varju jääma?
No comments:
Post a Comment