Mis toimub inimese peas, kes mõtleb, et valib endale hobiks jooksmise? Tõenäoliselt valitseb seal tühjus või on keha ja mõistuse vahel selline vaen, et piinamine tundub marjaks ära kuluvat.
Lugu. Kergesti mõjutatava ja vähese loogilise analüüsivõimega persoonina lasin ennast kaasa kiskuda tegevustesse, mis lõppes 16-kilomeetrise jooksuga mööda Kõrvemaa mägiseid alasid. Tõenäoliselt oli tegemist suusarajaga, sest tundus, et loogika oli üles ehitatud selliselt. Jooksmisel ju pulss ei taastu, kui esialgu seinast üles trügid ja siis hakkad alla tagasi liikuma. Puulaudadega sõites peaks süda alla minnes rahunema. Seega mul peksis ta pidevalt miljoni juures ja polnud kaugel olukord, kus veri ei tahtnud enam survele vastu panna ja oleks väljatee ninast otsinud. Kusjuures ühel kaaskannatajal selline asi juhtus.
Probleem. Esiteks pole ma kunagi nii pikka maad järjest jooksnud, teiseks meil siin kodus on lame maa ja kolmandaks üksi kasutan hoopis teist taktikat ja tempot kui massis liikudes. Mingil hetkel toimus erkinoolelik kangestumine ja sealt edasi tundus, et finiš eemaldub minust iga valulise sammuga. Jalg ka millegi pärast liigub maale liiga ligidal. Peaks kõrgema ja pikema sammu tegema, aga selleks vist vaja juba professionaali abi. Olen jõudnud sinna maale, kus enda aruga areneda keeruline.
Järeldus. See oli hullem kui arvasin. Minu eelnev ärevus oli põhjendatud. Isegi õhtul kodus ei ununenud võitluspinge. Ja ma ei liialda. Olin järjekordselt ennast ülehinnanud. Kas selle eest medali saab? Lõpetasin distantsi ilma käimissamme tegemata. Aeg mahtus ennustuse sisse ja minu taha jäi veel mõni inimene. Seega - no pein, no game.
Jään oma liistude juude. Kümme.
No comments:
Post a Comment