Mulle meeldib pealinn kui tunnen ennast halvasti. Kui tunnen ennast mõttetu ja koledana. Suures linnas näen, et see, milline ma olen ja mida mõtlen ja kuhu astun, on ainult ühe inimese mure. Ma ei mäleta, millal astusin 10 000 sammu ja ei pidanud ühtegi tervitust teele saatma. Kõik näod olid vöörad. Kogu selles õnnes ja õnnetuses kadus lust üksi kinno minna, isegi poodi riiulite vahele uusi kaubaartikleid vaatama minna puudus entusiasm. Mitte enesehaletsusest, vaid motivatsiooni puudusest. Igal pool olles on oluline see teise inimes õlg.
Siiski on veider istuda reede õhtul väikese siidriga hotellitoas ja mõelda, et 50 kilomeetrit eemal on oma voodi. Isegi rattaga on see kahe tunni maa. Teisipäeva öösel oleks loogilisem magada sellises asutuses, aga reedel. Nädala kõige ilusamal õhtul saada teadlikuks sellest kui sotsiaalne olend minu sees istub.
Eila olin ühes teises linnas hea seltskonnaga, aga ka siis tundsin ennast eemale jäetuna. Ei haakunud inimeste jutuga. Igal pool olin juurde poogitu nagu punn. Isegi platsil olin seetõttu, et reeglid nägid ette ühe naisterahva. Aga tegelikult minu visketabamus oli kuidagi väga ära. Küünarnukk on potisinine heitlusest vastasega, aga see ka ainus märk sellest, et kossu mängisin. Tegelikult saab siniseid laike ka muudes elusituatsioonides. Eks mul tuleb teha analüüs ja püüda oma prioriteedid paika saada. Kas tulemused või suhted või keski kolmas ...
Tegelikult ma tean, mis on oluline. Üksi kõndides mõtlesin selle välja. Need on mu suured väiksed sõbrad.
No comments:
Post a Comment