"Lugudel on oma ülesanne täita. Nad ei tohi niisama logeleda nagu laisad koerad. Nad peavad teile midagi õpetama." - Lloyd Jones "Mister Pip"
Raamatu algusest olin suures vaimustuses. Jättis helge mulje. Imikud küll surid malaariasse ja toimus kodusõda, kuid neid koledusi ei kirjeldatud lähedalt. Rõhk oli pandud valgele mehele mustade keskel. Mees, kes luges koolis lastele raamatut ette. Õpetas. Noorele neiule, kes valis raamatukangelase oma sõbraks.
Mida lugu edasi, seda rohkem hakkasid hirmsad sündmused fookusesse tõusma. Inimeste vägistamine, peksmine, tükkideks raiumine ja sigadele söötmine. Siis veel pettumus, et valge mees oma eelmises elus oli tegelenud näitlemisega ja äkki ta oligi võlts seal mustade seas selles elus. Tegi teatrit oma miimika ja "paatoslike pikkade pausidega". Kuigi tegelane mainis kuskil, et kui võtad kellegi nime, siis saad muutuda ja olla selle nime vääriline. Mr Watts oli punanahkadele mister Dickens ja Rambodele Pip.
Aga teos oli ikkagi loost, mis saadab inimest terve elu. Erinevas vanuses me mõtestame oma vaatepunkti ümber ja raskusekese muutub, kuid armastus jääb.
Teos oli ka suhetest. Lojaalsuset. Emast, isast, õpetajast ja imaginaarsest sõbrast, kes aitas igapäevase looga hakkama saada.
Milline on minu Pip?
No comments:
Post a Comment