Mul on terve elu olnud eriline suhe juustega. Minu puhul on pool võitu, kui inimesel on hea karvkate. Peab poole vähem ennast tõestama. Samas ei andesta eriti halbu soenguid. Eriti, mis on sätitud ilusatest juustest. Raiskamine. Muidugi on kogu sellel ka mittevisuaalne pool. Aeg-ajalt tahaks ka katsuda. Tõmmata sõrmed läbi kasvõi vööra inimese kiharate. Seda nimetatakse vist lausa perverssuseks, aga eks ma pean sellega elama. Või siis ravi saama. Mäletan miskit hämarat aega, kus kontserdi ajal läksin ja katsusin ka Sullivani juuksed üle. Selline kihu tuli peale ja otsustasin, et ei kontrolli ennast.
Eila aga ütles juuksur, et mul pole olnud juuksed kunagi varem nii koledad ja katki kui nüüd. Küsis, et kas söön tablette? EI ... Üldiselt pani õhtule punkti ja ütles, et juuksed peegeldavad üldist elu. Kole ja katki ... Tõsi ...
Seega meeldivad inimesed, kellel on pikk, terve, puhas ja viimistletud elu. Värv pole oluline. Käänud ja kurvid võivad väga asjakohased olla, aga valesti rõhutatult ka äärmiselt ebameeldivad.
Hakkan oma elu korda seadma. Ilmselt punun midagi.
No comments:
Post a Comment