Hais

On veel üks traumavõimalus. James ei laula ise. Nii kaugele ei julgenud ma ise oma mõttetöös minna, aga mul olid usinad abimehed, kes andsid mõista, et maailm võib olla veel hullem paik kui ta täna tundub.

Ei hakka enam kirjutama Peep Pahvist. Tegelikult ta nüri mõistus ja terav keel ei vääri seda. Tema teadmised spordist lõppevad korvpallimeeskond Vasalemma tsentri positsioonil pidevalt kolme sekundi alas istumisega. See ei tee teda spetsialistiks ei pallimängudes ega üldse spordis. Aga annab talle õiguse siunata kõiki teisi eesti keskmängijaid. Kas siis kadesusest või puhtast inimlikust rumalusest. Ei, sellest ma enam ei kirjuta.

Pigem oma isiklikust needusest. Hais. See jälitab mind salaja ja avalikult. Meenuvad ülikooli ajad, kus otsene naaber otseselt haises. Unustas oma väljaheited põrandale ja teise osa enda külge, millega käis mu magamistoa uksel nõudlemas, et alt poest pool liitru votku tooksin. Oma abivalmiduses ja eelduses, et peale käsu täitmist mind rahule jäetakse, ma ka tõin selle vägijoogi. Paaril korral kaasnes sellega ka tükk venekeelset seletust, et ma ei joo täna koos Sinuga, sest vaja õppida.

Täna hakkas ka meil siis väikelinnas alumine naaber haisema. Tõenäoliselt tegi ta seda ka varem, aga ust hakkas lahti hoidma alles mõned päevad tagasi. Terve koridor on ammoniaagilõhna täis. Kirbe lõhnaga lämmastik, mis on läbinud inimorganismi. Trepikoja akent käin avamas, aga keegi on sama järjekindel seda sulgema. Nad ei tea, mida olen võimeline haisupeletamiseks tegema. Aga ma ei tea ka seda, milleks on võimeline mu nähtamatu vaenlane.

Elu on võitlus!