Kollane kass

On käimata rohtunud teid.

Mati Unt "Hüvasti, kollane kass" - huvitav, kas see minu nooruse ajal oli kohustuslik raamat? Üldse ei mäleta, et oleks Mati Undist koolis räägitud. Kuigi meil oli väga progressiivne kirjanduse ja keele õpetaja. Igatahes peale lugemist sain aru, miks ta tänapäeval enam tarkade raamatute loetelus pole. Ühelt poolt see naiivsus ja teiselt poolt metsik kasvatuslikkus. Alates tööst kolhoosi põllul, positiivse kangelase otsingutest ja põlvkondade vahelisest konfliktist. Sõnavara oli hea ja lihtne. Tegelased liiga tüpoloogilised. Muidugi Aarne asemel oleksin tädi Idale juba ammu öelnud, mis minu meelest vanale inimesele sünnib ja mis mitte. Armastus oli ka liiga, liiga, liiga - noortekas. Pealkiri eksitav.

Väga-väga-väga mõnusa tunde jättis leedu maalijast helilooja Ciurlionise mainimine. See oli teist korda elus, kus temaga kokku puutusin. Kaunases olin arvamusel, et tegemist umbselt leedusisese mehega, aga ei, see romantik on ikka ka eesti raamatusse ennast lasknud kirja panna.

Parimad palad:
"Iga uus sugupõlv toob endaga kaasa midagi uut ja iga surev sugupõlv viib endaga hauda midagi halba."
„Teile ei meeldi? Teie julgete mulle seda öelda? Kas teie arvate, et mulle meeldib teie peale karjuda? Paljugi, mis ei meeldi. Enamik maailma asjadest on ebameeldivad. Aga neid peab tegema! Kuulete, peab!“