Jooksen trepist alla. Juba näen punast golfi. Ruttan mäest üles ja seal ta ostab räime. Ületan teed, keegi lehvitab. Ostan piima, Tere piima - ja ongi kohal. Möödun autopoest ja meenuvad esemed, mis paluti masinasse paigutada. Tulid jutuks härra Anguse teip ja nuga. Avan kodus praeahju. Süütan küünla. Ostan üllatusmuna. Ületan Maxima parklat. Vaatan marmelaadikomme. IGAL POOL. Makrapulkasid ei söö ma vist enam kunagi. Jaja... Ükskord ma sellel mäel hüppasin siksist välja, sest ei tahtnud peatumisel käsipidurit kasutada. Põgenesin kuskile trepikotta ja jätsin autosolijad ripakile.
Ainuke koht, kus teda pole, on see kus ta füüsiliselt on. Käisin ja vaatasin.
Ma hakkan vist hulluks minema. Peaksin inimestega suhtlema hakkama, aga tekib veider vöörastus ja süütunne. Peaks midagi tegema. Ikka veel ei taha.
Kui Jumal on meie poolt, siis kes on meie vastu?
No comments:
Post a Comment