Mitte midagi ei huvita. Isegi sport ei paku pinget. Inimesi ei taha eriti näha, vaatavad mulle otsa nagu mul oleks mingi puue. Tegelikult ongi. Mul on midagi väga väga vajaka. Pea ka veits valutab. Nüüd meenutan vaikselt Karl Ristikivi päevaraamatut: tuju on paja, kõht valutab ja härra Kangro ka ei tule.
Huvitav on ka see, et olen inimesi alt vedanud. Jätsin ära oma üleeilsed, eilsed tegevused, kuhu mind oodati. Mitte seltskonna pärast (seda ma nagunii ei suuda pakkuda - võin isegi vastupidist oma egoismis väita, keegi ei suuda mulle seltskonda pakkuda). Aga kohad, kuhu minema pidin, olid pigem teiste pärast ja kolm päeva tagasi ei oleks ma magada saanud, kui oma lubadusi ei täida. Nüüd ei saa magada, sest tühi tunne on.
Kas see saab kunagi täis? Ja mitte kibestumist.
No comments:
Post a Comment