Kodu uksest sisenedes on ikka esimene pilk suure toa diivani poole. Ikka kuulatan hoolega, et mitte piinlikult üle küsida öeldut. Ja mula suust välja ajades ootaks lisaks veel ühte iroonilist lausejuppi. Ei taha istuda toolile, mis ei asu minu positsioonil.
Mul käib asi teistpidi ringi. Olen jõudnud eitamise faasi. Pilte vaadates juba tekkis tunne, et kõik on endine. Samad suhted toimivad. 2006. oli hea aasta.
Mu kohusetunne on kuskile tudule läinud. Ei viitsi, leia mõtet parendada oma tööalast elu. Seltsielu ei taha üldse. Kui siis ainult inimestega koos, kes jagavad mu muret.
Üks asi andis täna väikse rahu mu hingele. Inimene, kes oli mind ja haiget meest solvanud, sai teada tõe. Hakkas kergem...
No comments:
Post a Comment