"Neegri vabastamnine kõrgel kunstilisel tasemel" Andrus Kivirähk (Mark Twaini teoste ainetel)- läksin teatrisse vähe teiste ootustega. Tahtsin naerda, kuid sain muiata ja kastitäie kivirähulikku irooniat. Seekord oli ainult natuke veniv. Nagu tema looke "Vaene üliõpilane" kohati tammub paigal. Mõtlesin, et olen rikutud visahingelikust tempost ja ootan, et "kunstilisel tasemel" loetakse ka lusikaid ainult nii kaua, et vaataja saab ivast aru. Aga ei, see tahetakse raiuda ka otsaette. Ja nii ongi ...
Võib olla hakkasin liialt paralleele kõige ja kõigiga juba koha peal tõmbama. Mõtlema, et kuidas see päris lugu täpselt oli ja miks ikkagi see naisterahvas oli grimmiga nii groteskseks tehtud. Ilus keha ja rõve nägu. Millele siin vihjatakse? Tuleb meelde jõululuuletus:
Jõuluvana väga hea,
luuletust ma küll ei tea.
Aga minul on kena keha,
ma võin striptiisi teha.
Ja nii ongi ...
Õrna kunstihingega Tom oli minu jaoks veidi tüütu. Või hoopis tema autokraatlikus oli närvidele käiv? Kivirähul on varem ka selliseid tegelasi olnud. Kes kulgevad ainult omas maailmas.
Ma pole ka eriline miimika ja lavalise höörumise austaja. Kui naisterahvas seelikuga hakkab kolmerattalise jalgrattaga sõitma selliselt, et hüvasti noorus välgub, siis mul on piinlik mitte naljakas. "Seksikad liigutused" pole ka mu teema. Samas neegri lavaline väänlemine oli ok. Isegi natuke rohkem kui ok. Neeger oli üldse hea tegelane. Võib olla seetõttu, et tal oli kõige väiksem sõnaline osa.
Aga võib-olla taheti ühe etendusega liiga palju öelda - naise roll, neeger, homo, seksuaalsed veidrused sh transvestiit, noorte roll ja keskklassi arusaam kunstist. Või olen mina nüüd üle mõelnud.
Ja muidugi, mis Sa vabastad, kui tegelane on juba vaba. Ning lõpuks pole keegi vaba. Finn laseb ennast kingadesse toppida, neeger huvitub mammonast ja Tom on oma kinnisideede ori.
Parimad palad: saepuru söömine.
No comments:
Post a Comment