Mälestused

Jälle sain ühe raamatuga ühele poole. "Sõja ajal kasvanud tüdrukud.
Eesti naiste mälestused Saksa okupatsioonist", koostanud Rutt Hinrikus.

Selle teosega töötasin kahest küljest. Ühelt poolt professionaalne huvi ajalooliste mälestuste vastu ja teiselt poolt haiglane uudsihimu tavainimese väljendusoskuse suhtes. Mõni vanaproua kirjutab täpselt nii nagu eeldan, et üks inimene oma mälestusi üles märgib. Teisel isegi on väiksed kirjanduslikud kalduvused ja kolmandal puudub sees tunne. Ilmselt on toimetaja kärpinud liialt. Aga selles polegi asja iva. Mulle meeldisid punased lõngad, mis erinevate naiste mälestustes jooksid. Märtsipommitamine, jõulukuused taevas ja Hjalmar Mäe võrdlemine lambaga: "Määäääää."

Mis kõige olulisem, ma polnud kunagi selle perioodi peale tavainimse vaatepunktist mõelnud. Polnud toidutalongidest kõnelenud, suhkrupeeti maininud. Ja oluline, isegi keset suurt lahingut ja mõllu mõtlesid naised kingadest ja mantlitest, häbenesid lapitud kleiti. Inimene on ikkagi inimene ja naine on eelkõige naine. Sõdureid oli ka igat laadi. Elu oli mitmekesisem, kui arvata oskame. Aga alati on see nii.

Nii veider kui see ka pole, tõi raamat usu memuaaridesse tagasi.

Aga küll ma lugesin seda kaua, väga kaua.