Vaatepunkti küsimus

„Ma tunnen, et hakkab lähenema värske söögi aeg. Varsti see tüütum veidrik tuleb kastiga, mis on umbes neli mind, ja laseb mu sõbranna juurde. Juba süttis tuli. See karvatu olend on nii aeglane, ma ei hakka ennast küll veel liigutama. Või siiski, muidu hakkab siin hommiku vara juba kriiskama. Üleüldse on liiga palju lärmi päise päeva ajal. Ainult öösel sünnib olla. Ainult siis saavad mu kõrvad rahu. Juba karjub, terve maailm rappub. Ma ju kurat liigutan ennast, silkan. Peab vist tegema väheke kõrgema hüppe. Huvitav, mis perverse naudingu ta saab mind vaadates. Ajab oma silmad punni, häälitseb veidralt ja passib ja passib. Ah, lasku mind nüüd liikuma.“

„Jälle see kell heliseb. Peab hakkama liigutama. Enne enda kasimist tarvis Oss ära sööta. Vaatan, mis teeb. Oi kui nunnu. Ossu, Ossu, Ossu. Puuri kaas on ka kinni kiilunud. Oi, kui vahvasti sa hüppad. Saingi lahti. Mine koini oma koerakarvadest kinnut. Vuih, miks sa nii jubedasti haised. Öö läbi oled siin mustanud, jah? Valmis. Avan akna ja siis hakkan oma hambaid pesema.“

„Mul veel aega viisteist minutit magada. Mis nad kahekesi seal kolistavad. Oih, peab ka ärkama. Üldse ei viitsi. Mis Sa Oss koperdad siin? Ma oleks sulle pähe astunud. Hommikust.“

„Ärkavad üles hakkavad karjuma. Mis neil karvututel viga on. Ega nad ainsad pole, siit on ikka palju taolisi läbi käinud ja ikka valjult. Ah, mis ma siin analüüsin. Lähen parem närin. Paar viimast päeva on see toit kuidagi kuivavõitu. Ma ei saa aru, kas on keeruline meelde jätta, et mulle meeldib üleni roheline salatimaitseline praad. Aga ma võin ju neile märku anda, jätan toidu söömata ja pissin peale, ajan mööda kodu laiali. Ei miskit. Ikka tulevad need maisid ja rukkiterad. Abiks seegi. Õnneks on hakanud õhk liikuma. Miks need tüübid nii hirmsasti haisevad? Eriti räme on siis, kui see pealetükkivam isend mu maast õhku tõstab ja hakkab pigistama ning puhub mu näkku miskit halva rohelise lehe lõhna. Kust ta küll saab seda igal hommikul? Õudne. Mulle tundub, et nad ise ka tajuvad seda, sest õnneks tegelevad nad pidevalt värske õhu peale laskmisega. Enesekriitikaga on neil enam-vähem kõik korras. Ohissand, nüüd nad panevad selle kõige suurema müratekitaja surisema. Ma küll olen proovinud anda märku, et see on minu suurte kõrvade jaoks liig, aga sama nagu toidu eelistusega. Olen omas maailmas üksi. Ei, seal taga nurgas, mu turvalisest kodust väheke eemal, on üks vaikne nelja ja poole jalga olend. Vat tema oskab vaikust hinnata. Mõnikord ta liiga passiivne. Isegi mu sõbralikele näksatustele ei reageeri. Aga ju ta üks põhjamaa küülik ole. Panen tagajalgadega paar head mütakat vastu maad. Saage aru, see igahommikune mõmin on nii tüütu.“

„Näe Oss jälle trambib. Mis sul häda on? See laul ei meeldi?“

„Tahtsin, et kõrvad saaksid puhkust, aga valasin hoopis õli tulle. Hakkas veel lisa kisa. Mul on olnud siin aega mõelda. Miks ei võiks need kahejalgsed normaalselt suhelda. Hõõruda oma külgi kokku, hammastega tagumikust näksata. Lõuaalusega oma territoorium lõhnastada ja äärmisel vajadusel ka peale siristada. Kõik info oleks ilma valuta olemas. Samas nad teevad kõike seda, pluss suur kisa. Tegelikult seda peale kusemist pole näinud. Ega ma teagi, kuidas see neil väärastunutel välja peaks nägema. Oh, kohe saabub nirvaana.“

„Tsau, Ossu!“
„Tsau, Ossu!“

„Algab päeva parim osa. Söön. Veeretan pallid eest ära urgu. Ma ei saa aru, miks need siia üldse pandud on. Niigi kitsas elamine, umbes seitse minu suurust. Alati, kui keegi oma nilbe roosa jäseme mu territooriumile pistab, siis kohe pallid keset parimat ringutamisala asetab. Miski rituaal neil vist. Olen märganud, et nad ise ka veeretavad erinevaid esemeid mööda oma territooriumi. Nende kodu on üpris minu külje all. Naabrid või nii. Üks loom on neil eriti nilbe. Pika londiga ja metsiku isuga. Mitmed korrad on nahka pannud minu toidupoolise. Sellest ma parem ei räägi, millist heli ta endast välja laseb.“

„Loomulikult häirib mind ka karvade puudumine. Nagu tsirkuset tulnud. Ükskord loomapoes üks kikkkõrv teadis rääkida, et on olemas tsirkus, kus veidraid olendeid näidatakse ja osutas siis kõrval korteris olevale roosale hiirele, kes oli oma kasuka kuskile unustanud. Ma küll vanast enne ei loobu, kui uus aseme tuleb. Aga ega kõik ei ole nii ettenägelikud. Aga mu naabritel on terve pesakond sõpru, kes näevad nendega täpselt samasugused välja. Aga hais on erinev. Kõigil vastik, aga kahega olen suutnud juba harjuda. Mitte lõpuni välja.“

„Kunagi kui kolisin uude naabruskonda, proovisin parandada enda ja lähedaste elu. Esialgu oli vaja vabaneda ebameeldivast lehast, siis pealetükkivatest juurtest. Kui viimastega ei tegele, siis mingil aja hetkel vallutavad kogu pesa ja proovi siis ühelt küljelt teisele keerta. Haisuga oli lihtne, väike hüpe ja käsklus sulgurlihasele ja elamsikõlblik aroom hõlmitseb maailma. Vääte tuli hakata oma kahe sentimeetrise hambaga läbi närima. Nägin, et Jumal polnud nii armuline olnud klahvide jagamisel mu uutele seltsilistele. Võtsin selle raske ja aeganõudva, kui mitte öelda musta töö enda kanda. Loomulikult roosade sõprade tänuavaldused olid nii lärmakad, et otsustasin ilma pealtnägijateta asja korda ajada. Tunnustusvajadus mul nii suur ka pole. Olen pigem omaette nokitseja. Need juured olid tiba võitlusvalmivad kui mu lapsepõlves oli mind hoiatatud. Nii mõnigi andis tugeva vastulöögi. Lõpiks kohe nii lõpliku, et läksin abivajavalt naabrite poole, aga vastuseks kahekordne lärm. Kõigepealt kui mind vaatasid ja siis kui juure juurde jõudsid. Võiamtu missioon, kui tegemist ikka põmmpeadega. Siiani olen sunnitud nägema kuidas aina tihenevad ja laiendavad oma territooriumi paeljad olendid. Õnneks päris minu koju pole nad tükkinud. Isegi mu vaikse sõbranna juures üks must väänkael, aga ta pole kindlasti aastate jooksul pikkust visanud. Hoian ikka uudishimust silma peal.“

„Siis naabrite omavahelise austuse näitamine. Tahtsin alustada sõbralikult ja ausalt. Paeltega võitlus ebaõnnestus, kuid polnud veel alla andnud meeldimise valdkonnas. Tegin midagi suurt. Võtsin kasutusele kõige võimsamad vahendid, et meelitada ja sõprust võita. Valisin söögitooja. Ta oli lihtsalt tihedamini mu ligiduses. Mõtlesin, et kas maksab kohe alguses oma armastust üles näidata, äkki paistan kerglane. Aga julge küüliku rind on rasvane. Võtsin hoogu ja valisin pehme koha, et saaksin suuremalt oma kiindumust väljendada. Lõin hambad sisse. Ise värisesin erutusest ja ärevusest. Äkki mind on valesti mõistetud. Tegelikult polnud ma senini isegi naisjännule nii suuri tundeid avaldanud. Kahtlustele vaatamata ma siiski ei lasknud lahti. Mulle vastati loomulikult lärmakalt (miks mulle on loodud nii võimas kuulmismehhanism). Mõtlesin, et räägime samast asjast erinevas keeles. Ma siis ei teadnud, et tüübid müristavad iga asja peale. Nuh, aga asi lõppes kerge šokiga. Äkki lajatati mulle pähe millegagi ja põrandal ma oma värvukesi lugesin. Algul ikka vihastasin looma moodi, hiljem lihtsalt sain aru, et ega need tsirkuse värdjad ei oskagi ennast jänesemoodi selges teha. Andestamine on jumalik. Ja Noa laevas mu juured ongi.“

„Siis kui oma kasukat hakkan vahetama, viiakse mind komandeerigusse. Suveelamu on umbes kaksteist minu suurust pluss kõrgus. Vanasti oli seal väga vahva. Peale saja käpatäie mulla krapimist olin teisepool elamist ja sai närida muru. Eriti meeldis mulle leht kollase õie all. Viimasel aastal pole õnnestunud teisele poole tara ennast sätutada. Eks vanadus teeb oma töö. Seal söödavad mind teised olendid. Ega nad suurt erinegi talveperioodi omadest. Hais on vähe teine, aga kummaline, seal mind häirib see kuidagi vähem. Menüü on ka karvavahetusega vahetunud. Vesise osakaal kasvab.“

„Muidu on suvel suhteliselt vaikne, aga seal üks karvane olend otsustab dikteerida muusika. Umbes viiskümmend mind suur ja värv suht sünge. Minu nägemise peale ta hääl läheb veel eriti kiledaks. Üldse vist ei salli mind ja tahab haiget teha. Miks mul need suured kõrvad üldse on? Mustal olendil on üks erinevus mu naabritest ja see sama on ka sarnasus minuga. Ta on karvane, mitte jälgilt ilma kaitseta.“

„Muide imehõre karvkate on ka nendel, kellega eluruumi jagan. Samas nad oma tsirkuse töö tõttu eemaldavad seda vähestki, mis neil on. Ühe suriseva veerejaga. Ilmselt on ostetud mõnest loomapoest, aga mitte sealt, kust mina pärit olen.“

„Mul on elus õnne olnud ka tunda endasarnast aktiivset, temperamendilt lõunamaist sõbrannat. Tahtsin temaga lähemalt tutvuda, aga mu taktitundetud kaaslased kõõlusid kõik mu kodu serval ja nagu ikka ... kriiskasid. Hakkasin just eelmänguga tegelema, kui üks mu oma robustsesse haardesse krabas ja paigutas mu temale sobivas kohas maha. See oli naise tagumisel poolel. Naksasin hammastega tagumikku ja sättisin ennast liikuma ette poole, kui juba suur jäse mind seda teha taksitas. Mis perverdid need väljaveninud on. Algul peaks ikka üksteist tundma õppima ka. Aga nende meelerahuks tegin seda, mis mult oodati, kuigi polnud harjunud seda tegema publiku ees. Mind lohutas teadmine, et ega nad nagunii aru saa, mis toimub ja mis see elu üldse on.“

Vat selline vaatepunkt