Nüüd on käes see päev, kus ma pean oma väärtushinnangud spordile üle vaatama. Kas tõesti on olemas olukordi, mis muudavad kehalise aktiivsuse mu jaoks ebamugavaks? Hasart on see, mis spordile võlu annab ja selgus, et hasart on see, mis spordilt võlu võtab. Olin korvallimeeskonnas, mis nautis protsessi. Sattusin võistkonda, mis ihales võitu. Ja vahendid polnud enam olulised. Väiksemad vastased lendasid kahte lehte nagu Punane meri Moosese ajal. Suuremad ja tugevamad jäid omale jalale, kuid lisasid oma kehale värvilisi plekke. See, mis aga suust välja tuli, oleks riigitelevisioonis piipidega kaetud. Kuulub pigem anatoomiatunni valdkonda. Ja ikka ise ja ise. Mis on sööt või mis on kate ... Eelmine hooaeg olid küll need mõisted meie sõnavaras.
Miks on võit nii tähtis? Kas kõigile on? Nu, ma arvan, et Aivar Rehemaa küll ei unista Olümpiavõidust, ikka kulgeb seal suusarajal. Mis tema eesmärk on?
Mis mina tahan saavutada jõusaalis või jooksmas käiguga? Olen kehapede? Ei. Mulle meeldib see tunne, mis on pärast trenni, pärast jooksu, pärast enese ületust. See on füüsiline tunne. Mõnikord olen ka vaimselt endaga rahul, aga seda on harvem, sest alati saaks paremini, puhtamini, kiiremini, osavamini. Või siis, et oh mis, seekord jäi veel veri ninna.
Aga tegelikult, minu sporti ei võta mult keegi.
No comments:
Post a Comment