Mul on lastud rahumeeleslt kolmkümmend aastat seletada ja seletada. Ja alles nüüd leidus julge, kes ütles, et ma olen nõme sellepärast, et ma räägin liiga palju. Ma pole pahane selle märkuse pärast, vaid peale lühikest, väga lühikest järelemõtlemist sain aru, et jutt rohkem kui õige. Mu suu aina käib ja käib. Vanad inimesed ütleksid, et suu käib nagu tatraveski ja nooremad teaksid paralleeli tuua Pläralära-Leenuga.
Oleks keegi varem öelnud, et see teeb mu ebameeldivaks inimeseks, oleks mul ennast kergem muuta olnud. Mida vanem tegelane ja harjumus, seda keerulisem on seda välja juurida. Eks ma üritan. Teen miski kava, et iga päeva jätan kolm asja ütlemata, mis suhu kogunevad. Siis järgmine nädal teen kokkuvõtte ja võimalusel suurendan kogust. Samas sada mõttetut mõtet vähendada ei muudaks veel päeva, vat nii palju ma räägin.
Ma teadsin seda kõike varem ka. Isegi CVsse teadin juurde kirjutada, et olen jutukas, aga ei teadnud sinna juurde lisada, et see teeb mu talumatuks. Kuidas ma sellest varem aru ei saanud? Kas peale jutukuse olen loll ka veel. Palju avastusi inimene enda kohta päevas üle elab? Üks veel ja ma nutan ennast magama, kindlalt.
Mul hakkas kuidagi väga raske olla, tahaks aega tagasi kerida ja oma suulise folkloori tagasi kiskuda. Inimeste ajust enda kustutada. Uuesti alustada paljude inimestega. Oleksin poole vaiksem. Ma ju suudan.
Mu eesmärk pole meeldida väga paljudele inimestele, aga see on kurb, et mu oma sugulased ja lähedased võiks mind siis loomulikumalt võtta. Samas seletab uus teadmine selle, miks ma perekondlikest ja suguvõsalistest üritustest kõrvale olen jäetud. Ma lihtsalt oleks kõik surnuks lobisenud.
Ma siis nüüd kirjutan siia anonüümselt kõik mõtted, äkki see paneb mind vähem rääkima.
Paha, paha suu.
No comments:
Post a Comment