Kas alati lähevad katki ja kaovad just lemmikud? Mulle tundub, et see T-särk, kus vasakpoolne lõunaameeriklane peal oma vahva peakattega, oli mu tugevaim trennisärk. Selles pluusis tegin oma vapramad surumised ja kiiremad tõuked. Ühel heal päeval polnud seda ihukatet enam kuskil. Anomaalia. Tegelikult kunagi kadus ka mu jamaikateemaline varbavahe plätu kolmeks aastaks. Neljandal leidsin ta diivani alt. Nüüd jääb mulje, et ma ei korista üldse. Vat see see pull ongi. Olin seal hõõrunud igas tujus ja erinevates poosides, aga ei miskit jalavarju. Ja äkki oli ta seal.
Che särgiga võib nüüd küll nii olla, et kolme aasta pärast see mulle enam selga ei mahu ja nii palju ma õmmelda ka ei oska, et siilud vahele paneksin. Seega võiks ta ikka selles kehakaalus üles leida.
Täna kukkus potist kraanikaussi kruus, mis loomulikult purunes. Kindlasti oli tegemist mu parima tassiga. Omapäraseim oli kindlasti, sest vahetas kuumaga värvi. Peidus oli pilt arhitektuuri suursaavutusest Vatikanis. Ja ka kiri, mis soovis mulle suures koguses õnne. Huvitav, mida tegi teetass keedupotis? Ootas purunemist. Sinna stsenaariumisse oli juba ootamatus kirjutatud. Uut nagunii ostma ei hakka, sest ega tegelikult mul pole ju jooginõude põuda. Lihtsalt oleks võinud mõni blänk tass otsad anda. Aga kas mul üldse sellist on? Iga esemel ju oma lugu. Minu puhul on see ju alati nii.
Mul on homse päevaga oma unistused. Eks paista ...
No comments:
Post a Comment