Rekkameheks ma küll ei hakka. Kolm tundi olla autoroolis ja otsida objekti, kuhu maanduda, pole ikka minu tagumendi jaoks magus. Pigem kõnnikisn kolm tundi peatumata. Ausõna. Muide veel, tagasi pidi ka tulema sama kaua aega. Ja nüüd vopstigi istusin arvuti taha. Ausõna.
Põneva tee avastasin Karksi-Nuias. Meenutas välismaad, tee kruttis kruvina üles ja siis alla tagasi. Väike keerd oli sees ja kõike seda jälgis kivine August Kitzberg. Kuperjanovi viimse lahingupaiga märkasin ka autoaknast viuhti ära. Tõrva tundsin ka veel ära. Muid emotsioone ei ole täistööpäevast meenutada.
Varsti algab töö ja ma pole oma nimekirja suutnud täita. Sahtlid on üle vaatamata, kinnud ripakil ja väljamaal käigust kokkuvõte endiselt tegemata.
Lähen kastan parem lilled ää
No comments:
Post a Comment