Suurt meest pidi tuntama selle järgi kuidas ta kohtleb väikest inimest. Üks tähtis mees, ma julgeks öelda, et tähtsaim mees, enda tahtest hoolimata taastas mu närvikava. Ta isegi ei tea kuidas ta säästis mu rakke. Tegelikult ei ole mitte miski temaga seotud ja samas keerles kogu päevakava tema nime ümber. Selline see elu on, me ei teagi kuidas paljas olemasolu mõjutab teiste inimeste hingamist. Sõna otseses ja ka kaudses mõttes. Vihjan siin rämedalt oma paanikahoogudele kui avastasin, et pean samal tunnil olema korraga 50 kilomeetri kauguses, kui mitte mõned kilomeetrid peale. Aga tähtis mees halastas mu peale ja seega saan ikka olla ühes paigas korraga. Jumal on vist olemas. Ta on ka tähtis.
Avastasin täna, et hoian ennast inimestetsentrist eemale. Igal pool, kus on üle kolme persooni, sinna ma enam ei tundu mahtuvat. Miski häirib mind kogu sellises seltsielus. Olen hakanud selle mõtet otsima. Turvalisust ei saa ju väiksest jutust, eneseteostust veel vähem. Pigem viskan jälle mõne ebamugava omadussõna lendu ja helbin seda suppi vähemalt enda peas järgmised paar kuud. Isegi sööklas naudin omaette kapsast ja peeti. Veeretan sõrmede vahel leivakuulikesi ja nautlen piima valgust. Aeg-ajalt sätin pluusi istmikule ja mõtlen välisele keskkonnale, aga see on seotud üldise meluga, mis meie nunnus sööklas käib. Vaatan kella, millal mu peatöö pihta hakkab ja veedan toitumisega sama kaua aega kui sööks jõulu ajal viis käiku.
Täna möllas õues kõigi tuulte isa. Võttis kaasa vanad, kuid mitte väsinud elupuuoksad ja keerutas neid mu plekist iluduse kohal. Vaatasin kuidas ta pressis akna prao vahelt sisse ja mõllas mu helesinise kardinapoisiga. Sügis om meeletulet meelerikas.
Kestaks see veel ja veel ja veel ...
No comments:
Post a Comment