Dennis Potter "Päike soojem, taevas sinisem" Linnateatris eilsel õhtul sai ka meie aplausi osaliseks. Täiskasvanud inimesed mängisid lapsi. Algul häirisid kortsud ja habe, kuid meisterlik töö pani need küll unustama ja jälgima lugu. Kas tõesti lapsed on üksteise vastu nii öelad? Kas nende fantaasia töötab omakasu nimel? Vahepeal tuli küll hirm nahka ja oleks tahtnud minna ja asja selgitada. Ma vist ka olin pahatahtlik laps. Ei meenu küll konkreetsid seiku, kuid suuvärk ju siiani taoline. Kui ennast ei suuda kaitsta pehmemate vahenditega, siis ikka rünnak terava keelega.
Tõrjutud last oleks tahtnud lohutada. Seda pauku ma ei näinud, et tema lõpp ongi etenduse lõpuks. Kuidagi ahastama ajav. Ei paku perspektiivi.
Mis mind häiris? See, et kui lavale nii lähedal oled, siis näed kuidas näitlejatel tatti lendab igas ilmakaares. Rohkem mitte midagi.
Mis mulle meeldis? Allan Noormetsa tegelane. Rain Simmuli näitlemine ja kõnepruuk. Eriti aga see, et lugu läks korda ja liigutas. Sõda, lapsed, inimsuhted, tunnustusvajadus, vanemate kopeerimine, hirm enda välja mõeldud koletise ees (pika noaga italiano - ma arvan, et kardaks ka teda).
Esimene etendus minu kogemustes, kus püss tuuakse lavale etenduse alguses, aga pauku sealt ei tule. Sulgesin muide iga kord kõrvad, kui Andres Ots tukiga vehkima hakkas.
Autor on öelnud: "Last mängiv täiskasvanu on nagu suurendusklaas."
No comments:
Post a Comment