Sellest on möödunud küll sajandeid mil viimati kinos käisin. Ei võtnud ette uut maja ega uusi näitlejaid. Arvasin, et lähen kindla peale välja ja valisin kobarkino Robert De Niro ja Edward Nortoniga.
Film kandis nime "Stone". Sisu ei oleks pidanud olema eriti keerukas, aga ma vist asusin oma tavalise juurde ja analüüsisin üle. Dialoogid olid maratonipikkused. Nägusid ja emotsioone näidati väga lähedalt, ma oleks pidanud nende ilmetest ja pilkudest tõde välja lugema hakkama. Need ajad on möödas, kino on puhas meelelahutus ja tarkuse saan raamatust. Arvasin, et ei eksi, kui valin selliste näitelajatega filmi, aga täppi ka ei pannud. Äkki see on Milla Jovovichi tavaline repertuaar? Ma isegi ei tea, mida ma sellelt kaunitarilt viimati või üldse kunagi vaatasin. Ühesõnaga psüühiline vangla ja inimse pattude ja karistuse teema. Ja naine, kellel eesmärk pühitseb abinõu ja samas pole midagi püha.
Minu jaoks hakkab ka maailm kokku varisema. Pisiasjadest. Näiteks on mind kirjutatud tähtsates paberites olema kuskile, kus ma füüsiliselt olla ei saa, sest minu isiklik tööalane plaan näeb teisiti ette. Kui selle avastasin, siis oli lõhestumus nii suur, et tundsin, et lähen füüsiliselt kaheks. Hakkasin nii haledalt tönnima, et ise ka ei tundnud oma häält ära. Ei oska ka olukorra lahendamiseks esialgu midagi peale hakata, sest tahaksi mõlemat. Ja kui nüüd veel südametunnistust kuulata, siis mu aukohus oleks hoopis olla kolmandas kohas. Kas seda tähendabki ütlus, et elu on otsustamise kunst.
Eila tuli meie kõige suurem ja karvasem sõber koju. Kammisin ta enne kohevaks, lõikasin küüned inimlikumaks ja eemnaldasin mustusejäägid. Nüüd ta siis istub oma puuris ja meenutab, kuidas siin kuus kuud tagasi olla oli. Arvan, et hea.
No comments:
Post a Comment