Loll on loll olla. Aga teha pole ka suurt midagi. Paaniliselt enesetäiendamine tundub ka kuidagi napakas. Õnneks on Austrial selle kohta hea vanasõna: "Teadmised jälitavad mind, aga mina olen kiirem." Kui ma selle lause tabasin raamatust, siis ma ei uskunud, et sama päeva õhtu kirjeldamiseks on see tabavaim fraas. Ühesõnaga käisime mälumängus, kus polnud mäluga midagi pistmist, kõik oli üks suur õnnemäng. Meie puhul ebaõnnemäng. "Did you have any luck?" "I had plenty of it, but it was all bad".
Minu ajus ei olnud isegi küsitavate küsimuste vastuste sugulasi. Naabrid olid ka teiselt mandrilt. Küsimuste sõnastus ja konkreetsuse aste läks ka tugevalt mu tunnetuspiirkonnast mööda. Üpris tihti ei saanud aru, mis ajastu peale pean mõtlema või kus suunas geograafiliselt. Jõudsin ringiga tagasi, et loll on loll olla. Punkt.
Asja positiivsuse poole pealt tean nüüd natuke rohkem. J. Pääsuke filmis lendamist Tartus 1911. aasta aprillis. Naurus ja Tuvalus elab väga vähe inimesi ja Kanadas on üks räppar veel peale Adamsi. Kas see kõik teeb mu nüüd targemnaks? Küsimärk.
Lähtudes klasssitsistlikust teooriast on näidend (elu) tunnete ja mõistuse võitlus. Arvestusväärsetel kirjanikel võitis ikkagi aju. Tal ju kõrgem positsioon. Minu reedese päeva tippsündmus on pigem seotud emotsioonidega. Sain tunda inimese tugevat soosingut ja poolehoidu, kelle puhul arvasin, et ta räägib minuga üksnes seetõttu, et oleme sunnitud olema mõne osa elusut ühe katuse all. Aga ma olin vist jälle millestki valesti aru saanud, tegelikult polnud üldse aru saanud. Positiivsuse laks.
Kokkkuvõtlikult reedel ma olin romantik. Tunded võitsid mõistuse.
No comments:
Post a Comment