Täna sain infolaksu. Pidevalt tuleb ette prognoosida ja arvestada ja analüüsida. Lõppkokkuvõttes me ei saa seda teha põhjalikult, sest meie kirstuvärvi valivad ikkagi teised inimesed (ainult loeb see, kas nad arvestavad meie soovidega või mitte - ei saa seda kontrollida). Päev korraga elada, kuid mitte pilk maha suunatult vaid horisondile.
Vahepeal olen jälle jooksnud stopperi taktis. Kaheses konkurentsis seekord ei jäänudki viimaseks, aga aeg ei kannata trükimusta. Joostud joostud. Maa oli ka kilomeeter, pole just mu harjutusvaldkond.
Iga päev sigineb igatsus mu põue. Väike ootusärevus sigineb hinge, äkki nüüd. Võib-olla sellel nädalavahetusel. Kuskilt peab ju positiivsuse säde ellu tulema. See reedel on jälle võimalus paremaks värvinguks.
Veel lugesin tänasest Maalehest, et tasuks vaatama minna A. Kivirähu uut etendust Draamateatrisse. Mark Twaini raamatute teemaline. Muide, viimane olevat patendeerinud elastsed traksid. Vat see on metafoor.
Enne pean muidugi oma Linnateatri retkega maha saama.
Jaja ... teisest suurest nädalalehest sain teada suurepärase ütluse, mis kehtis küll kirjanduse nobelisti kohta, aga mulle meeldib mõnikord üldistada. "Kes pole olnud noorena sotsialist, sel pole südant, kes jääb selleks aga vanas eas, sel pole mõistust."
ootan, ootan, ootan
No comments:
Post a Comment