Vaatasin Jani "Ürgmehe" üle. Ära ma seda ei vaadanud, mis tähendab, et jäi ruumi kordusteks. Pidin järjekordselt tunnistama, et ei tohi eelarvamustega asjadele läheneda. Samas äkki just peaks, sest üllatus oli seda suurem. Oligi naljakas. Paljud episoodid nagu minu elsut maha kirjutatud. Isegi võimendada polnud neid vaja. Sellisel kujul täiesti toimunud. Alguses tundus, et äkki tuleb tegemist labase naljaga, sest ikkagi alustati nendinguga, et kõik mehed on sitapead.
Käisin üle kahe aasta vanavanemaid külastamas. Endiselt oli hea ja turvaline, kuigi mõned tunded on jäädavalt muutunud. Samas mõni teine on lapsepõlvelikult ehe endiselt. Tugitool akna all, kust tuleb televiisorit vaadata profiilis, põnevad raamatud laual, mida meil mandril ei tundu olevat või ei pane neid tähele. Köögist tuleb pidev söögilõhn. Nüansid küll erinevad, sest vahest on magus ja vahest soolane suupiste valmimas. Ja loomulikult need inimesed ise. Ehtsad, samad, soojad. Koos oma kiiksudega. Õnneks.
Jajaja ... köögiaknast avanev vaade puukuurile ja majaelanike autodele. Samad küsimused aastast aastasse, kelle auto see hall volvo või punane bemm. Mis alumise korteri noormees teeb ja kas tutavad inimesed elavad ka põnevat elu. Iga liikumise peale ruttu püsti karata, sest sellest saab ammutada aastatepikkust informatsiooni ja see oma ajuga mandrile kaasa võtta. Sellest korrast jääb meelde hall volvo, mille katusel oli kaks päeva õun. Mulle tundmatu sort, seega ükskõik mis välja arvatud valge klaar. Oleks tahtnud vana tuttava autoomanikuga juttu puhuda, aga miski kohmetus tuli sisse. Tal nagu ilus naine, toredad lapsed ja hea elu. Ja kui ta oleks küsinud, et mis mul on, siis oleksin pidanud jälle oma ebakindluse vana tuttava huumori taha peitma.
Mul hea meel, et tal hästi läheb, äkki seda oleksingi pidanud talle alustusek ütlema?
Muidugi ristiretk ise hingerahu ei pakkunud. Küll aga uusi elamusi. Sõitsin siksiga, käsipidur peal. Raiusin käike sisse, mis juba olid sees. Sõin öko kamajäätist ja porgandileiba. Korjasin kadakamarju (käed seni täpilised) ja lihtsalt olin. Vahepeal ei olnud ka lihtsalt, vaid peris raskelt. Eriti siis kui selgus, et on ikka palju neid tegevusi ja suhtlusolukordi maailmas olemas, millega ma hakkama ei saa.
Liiga palju.
No comments:
Post a Comment