Otsuatsin kirjutada hetkel, kui pole nagu midagi öelda. Lasen ajal ennast kaasa viia. Proovin emotsioonid ja tunded endast eemale puhuda. Samas nagu ikka elaks ka. Midagi juhtub.
Olin täna doonoriks, minu igakordne häda madala hemoglobiiniga hakkab arenema hoopis jaakmaelikuks probleemiks. Vahe on saja suurune. Muidugi enesetunde vahe on ka pirakas. Energiat jagub ikka tonnidega.
Eks võib äelda, et ülehomme algab minu tõehetk. Paneb taluvuse proovile, kuigi hetkel tundub mulle, et selle mõttega tegelemine üksinda on mind juba hapramaks teinud. Aga äkki olekski aeg ka minul ükskord murduda.
Lähen jooksen - maru aeglaselt, et jõuaks ajaarvamise paika panna.
No comments:
Post a Comment