ÖÖsel nohuselt lõpetasin õhukese Aino Perviku raamatukese "Matlena teekond". See on mu esimene läbi loetud vanainimese raamat. Mitte loo enda poolest, vaid kirjutamislaadilt. Minajutustaja läheb üle ühelt teisele nagu ajavool. Sõnavaras imiteeritakse mulle tundmatut ajastut. Lausetes on elutõde, milleni mina pole veel jõudnud. Ja ma arvasin, et olen juba liialt vana. On veel tundeid, milleni jõuda.
Teekond mulle meeldis. Peategelase mure oli lihtne ja inimlik. Isegi pisiasjades oli tunda õrnuse hõngu. Nii oli kirjanik ümber käinud mälestusega või siis emotsiooniga, mida meenutuste katked talle jätnud olid. Elu oli selline või vähemalt tundus kirjutajale taolisena, sest jutt on usutav.
"Ei olnud seal kivide vahel tuge millestki, ei minevikust ega tulevikust, üksainumane aeg oligi ümberringi." Nii ta mõnikord on, ei aita mõnikord varasematest vigadest õpitu ega orienteeritus tulevikule, vaid hetkeolukorraga tuleb hakkama saada, lihtsalt king höörub ja minna tuleb. Ei päästa teadmine, mida eelmine kord samas situatsioonis tegin ja ei leevenda valu ka see, et kohale tuleb jõuda, nui neljaks.
"Aga Matlena oksendas hoopis oma muret välja."
No comments:
Post a Comment