Veel on suvi, veeeel (lugeda pikalt ja rõhutatult) on suvi. Töötemperatuur muidugi räägib millestki hoopis muust. Räägime siis kalendraalsest ajast. Õigel tärminil lõpetasin Tove Janssoni "Suveraamatu". Oli jah suvelikult soe ja eriti augustikuu öiselt mahe. Eluväärtusi hindav ja saarelik loodus. Kõik, mis ajakirjanduses teose kohta lugesin, osutus täpseks. Mis mulle eriti meeldis, et lapselaps oli väga väga arukas ja vanaema väga väga vanaema.
Nüüd siis kohustuslikud väljavõtted raamatust. Alustan vanaema arvamusest, misks põrgut olemas ei ole: "Saa aru, elu on niigi raske, milleks inimesi veel tagantärele karistada. Inimesed peavad hoopis lohutust leidma, selles on ju asja mõte." Lapselaps seletab, et miks suhtub pisikestesse loomadesse hirmu ja põlgusega: "... ma vihkan kõike, mis sureb aeglaselt! ... ma vihkan kõike, mis ei lase end aidata!"
Suveraamat pani mind ka Muumisid teise pilguga vaatama. Nende flegmaatilisus ja dialoogid said hoopis uue varjundi. Uued kogemused ikkagi panevad elu teisiti vaatama. Isegi multikad ja koomiksid ja kaisukarud saavad värske tähenduse.
No comments:
Post a Comment