Algavad tõelised töömõnud - nohu.
Kas külmetasin ennast sügisjooksul või rebestasin igapäevaseid tegevusi tehes? Mine võta kinni. Iseenesest joosta oli lahe, tulemus oli parem kui möödunud korral, aga see on tagantjärele tarkus. Sörkides tundusid aga 3 viimast kilomeetrit maratoni pikkused ja jalad suure elevandi raskused. Aga lõpuemotsioon ähmastab selle. Mu treenitus ka sellel tasemel, et lihaspinged ja -valu on vöörad. Vanus aga selline, et liigesed väetikesed ja puusanukk ja põlveke annavad märku oma olemasolust. Kas peaks hakkama sööma vastavasisulisi toidulisandeid?
Esialgu jään nohurohu juurde. Mitte et ma ilma selleta oleks viimasel ajal magada saanud. Nüüd aga päeval hingamine ka juba keerukam. Tatirätik taskus ja tuju hea. Tegelikult ongi hea. Miski nohu ei suuda mu lootusi ja soove ning tulevikunägemusi mutta tallata.
Homme hakkab vast vahva olema. Saab tarkust, suhelda täiskasvanute tasandil lapselikul moel ja äkki veel midagi toredat on ees ootamas.
Tekkis ka võistlushasart. Tahaks veel joosta aja peale.
No comments:
Post a Comment